Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Komis vahetus rahvuspoliitika minister

06.11.2015

Meedia teatel Komi vabariigi juhi ajutine kohusetäitja Sergei Gaplikov kirjutas alla ukaasile, millega alates 1. jaanuarist 2016 muudetakse vabariigi täidesaatva võimu organite struktuuri.

33 ministeeriumi, agentuuri, talituse ja komitee asemele tuleb 23 asutust. Muuhulgas laiendatakse justiitsministeeriumi, millega liidetakse perekonnaseisuametit ning muid asutusi.

Kultuuriministeeriumiga liidetakse arhiivi- ning turismiagentuurid. Rahvuspoliitika ministeerium säilib endisel kujul. Seejuures, endine minister Galina Gabuševa on ametist vabastatud, kuna ametlikel andmetel esitas ise lahkumisavalduse.

Alates 4. novembrist kultuuriministri kohusetäitjaks sai Jelena Savtenko, kes on varem juhtinud Komi Vabariigi Rahvaste Sõpruse Maja.

Allikas: finugor.ru

Komid


Nimetused

"Komi" tähendas algselt ilmselt inimest. Enesenimetused on komi voitõr (komi rahvas), komi-mort (komi inimene), komijoz (komid), iz´vatas (ižmakomid).

Venekeelne etnonüüm zõrjan lähtub tõenäoliselt mansikeelsest komide nimetusest saran. Venekeelne rahvanimetus permjak on ilmselt tuletatud komikeelsest sõnast parma (kuusemetsaga kaetud kõrgendik). Sõna perm on aga taandatud ka läänemeresoome toponüümile Pera-maa (kauge maa, tagumine maa), millega arvatavasti tähistati Põhja-Dvinaast itta jäävaid alasid (vn k Zavolotšje).

Sürja- ja permikomid

Komid jaotuvad sürja- ja permikomideks. Sürjakomisid nimetatakse ka lihtsalt komideks. Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse sürja- ja permikomisid kahe lähedase sugulasrahvana. Ilmselt on siin tegemist rahvuspoliitilise seisukohaga. Komi rahvusluse järgi moodustavad sürja- ja permikomid ühtse komi rahvuse. Varem nimetati sürjakomisid vene keele eeskujul sürjaniteks (zõrjan) ja permikomisid permjakkideks (permjak). 1920.–1930. aastail loobuti Nõukogude Liidus neist vananenud etnonüümidest. Sürjakomisid hakati nimetama komideks ning permikomisid permikomideks (komi-permjaki).

Asuala

Komid asustavad hõredalt üsna suurt maa-ala Euroopa kirdenurgas. Nad elavad peamiselt Võtšegda (komi k Ežva) ja Petšora jõgikonnas, aga ka Mezeni ja Vaška ülemjooksul (nn udoralased) ning Kaama ülemjooksul (permikomid). Komide valdavalt tasane asuala on suuremalt jaolt kaetud okasmetsaga (kuusk, mänd, nulg, seedermänd). Põllumajanduslikke maid leidub enam lõuna pool, põhjas ulatub Komimaa tundravöötmeni.

Sürjakomid ehk sürjalased elavad Komi vabariigis (415 900 km²), pealinn Sõktõvkar (aastani 1930 Ust-Sõssolsk). Samuti elavad komid Koola poolsaarel, Neenetsi autonoomses ringkonnas, Arhangelski oblastis, mitmel pool Siberis. Permikomid elavad Permikomi autonoomses ringkonnas
(32 900 km²), mille pealinn on Kudõmkar. Autonoomsest ringkonnast on järel vaid nimetus, see liideti 2005. aastal Permi oblastiga ning uue administratiivüksuse nimetuseks sai Permi krai.

Arvukus

2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 156 099 sürja- ja
63 106 permikomi (kokku 219 205), 2002. aastal oli neid vastavalt 293 406 ja 125 235 (kokku 418 641) ning 1989. aastal 336 309 ja 147 269
(483 578). Mõlema komide haru arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks Venemaad vaevav demograafiline kriis ning jätkuv venestumine.

2002. aasta andmeil elas oma autonoomses piirkonnas 87,4% sürjakomisid ning 64,1% permikomisid. Sürjakomid moodustasid 25,2% omanimelise ANSV elanikkonnast, permikomid aga olid oma autonoomses ringkonnas enamuses (59% elanikest). Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on põlisrahva osakaal Komi vabariigis pisut kasvanud, sest seoses madalseisuga paljudel tööstusaladel on osa sissesõitnud venekeelsest tööjõust taas lahkunud.

Enam kui pooled Komi vabariigi elanikest on venelased, neile lisanduvad ukrainlased ja valgevenelased. Linnades, eriti alates 1930. aastatest rajatud põhjapoolsetes tööstuslinnades (Vorkuta, Inta, Petšora, Uhta) domineerib venekeelne elanikkond. Komide positsioonid on paremad põllumajanduslikes maarajoonides, ent linna asumine tähendab reeglina ka venestumist. Sürjakomisid elab juba 19. sajandist peale ka Koola poolsaarel, Lääne-Siberis ja mujal.

Keel

Komi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähim sugulaskeel on samasse rühma kuuluv udmurdi keel. Komi keel jaotub kaheks peamiseks murderühmaks (põhja ehk sürjakomi ja lõuna ehk permikomi), mida Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse kahe lähedase sugulaskeelena.

2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli nii sürja- kui ka permikomide emakeelsus 71%. Sürjakomi- ja permikomi keel on üksteisele üsna lähedased ning mõningase harjumise järel on vastastikune arusaamine täiesti võimalik. Ka ühine kirjakeel on täiesti võimalik, kui selleks jätkub poliitilist tahet.

Komi kirjakeele traditsioonid ulatuvad tagasi 14. sajandisse. Nimelt võttis kuulus õigeusu misjonär Permi Stefan juba 1370. aastail kasutusele erilise vanapermi kirja ning tõlkis sellesse kiriklikke tekste. Vanapermi kirjakeel oli kasutusel kuni 17. sajandini ning taandus siis kirikuslaavi keele ees. Juba 18. sajandi lõpul hakati taas vaimulikku kirjandust ning 19. sajandil ka ilmalikku tarbekirjandust komi keelde tõlkima, ent nüüd kasutati komi keele ülesmärkimiseks kirillitsat. Tõlkeid tehti erinevatesse murretesse. Mitmed komi rahvuslased (eeskätt Georgi Lõtkin) töötasid ühtse komi kirjakeele loomise nimel, kirillitsale lisati mõnede komi häälikute tarvis lisamärke. Nõukogude ajal loodi sürja- ja permikomidele eraldi kirjakeel. 1930. aastail kasutati nende ülesmärkimiseks ajutiselt ladina tähestikku, siis aga pöörduti tagasi kirillitsa juurde.

Komi keel on kõrvuti vene keelega Komi vabariigi riigikeel, ent reaalselt domineerib avalikus elus jätkuvalt vene keel. Komikeelseid koole vabariigis pole, nn rahvuskoolides õpetatakse komi keelt ja kirjandust õppeainena. Kohalikus elektroonilises meedias on komikeelseid saateid mõnikümmend protsenti, komikeelse trükiajakirjanduse ja raamatute tiraažid on nõukogude perioodiga võrreldes märgatavalt langenud, sest tellijaid on vähemaks jäänud. Permikomi rahvusringkonna ametlikuks keel on vene keel ning permikomi keele positsioonid avalikus elus ja meedias on veelgi kehvemad kui (sürja)komi keele omad.

Ajalugu

Arvatakse, et permi keeli kõnelenud rahvastik asustas Kaama ja Vjatka jõgikonda. Sürjakomide esivanemad liikusid sealt I aastatuhande lõpul, võib-olla bulgaaride survel, Võtšegda basseini. Vene kroonikais mainitakse komide esivanemaid (perm') esmakordselt aastal 967. Juba 11. sajandi lõpul sattus sürjakomide asuala sõltuvusse Novgorodist. Novgorodlaste sõjasalgad käisid aeg-ajalt Komimaal makse kogumas, eelkõige huvitasid neid karusnahad. 14. sajandi lõpul õnnestus Permi Stefanil sürjakomid emakeelse misjonitöö abil õigeusku pöörata. See tähendas ka nende sattumist Moskva mõju alla. 1478. aastal liideti Stefani loodud Permi piiskopkond ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. 15. sajandi II poolel õigeusustati ja liideti Moskvaga ka permikomide asuala (Perm Veliki).

19. sajandil olid komid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Sürjakomide seas oli siiski ka vaimulikke, kaupmehi ja haritlasi, permikomid olid aga pea eranditult talupojad. 19. sajandi II poolel kerkisid esile esimesed komi rahvuslased (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt). Nad hakkasid tegelema Komimaa ajalooga, koguma ja uurima rahvaluulet ning arendama komi kirjakeelt. Tsaari-Venemaa rahvuspoliitika nende tegevust ei soosinud, komidest pidid saama venelased.

1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid komi rahvuskultuuri arengu seisukohalt väga soodsad. Loodi omakeelne haridussüsteem, ajakirjandus ja palju muudki. Ühtset komi autonoomiat siiski ei moodustatud, hoolimata rahvuslikult meelestatud komi eliidi soovidest. 1921. aastal loodi Komi autonoomne oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1992 vabariik) ning 1925. aastal Permikomi autonoomne ringkond. 1920.–1930. aastate vahetusel viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine, järgnesid rahvusliku haritlaskonna vastu suunatud repressioonid.

1930. aastate lõpust alates hakati Komi ANSVd jõuliselt industrialiseerima. Põhjaaladel rajati suuresti sunnitöö abil kivisöe-, nafta- ja gaasitööstus ning sobiv infrastruktuur. Industrialiseerimine tähendas võõrtööjõu ulatuslikku sissevoolu. Komid, kes olid enne II maailmasõda moodustanud absoluutse enamuse oma autonoomia elanikest, jäid kiiresti vähemusse. Permikomisid puudutasid need protsessid vähem, ringkond oli eelkõige Uurali tööstuspiirkonna metsanduslik toormebaas. Pärast II maailmasõda leidis aset Komimaa aeglane, ent järjekindel venestamine. Komi keelt suruti avalikust sfäärist tasapisi välja, sellest kujunes eelkõige maainimeste kõnekeel, mille prestiiž polnud kuigi kõrge. Etnilised segaabielud said võimude heakskiidul tavaliseks ning sellistest abieludest sündinud lapsed kasvasid valitsevate ühiskondlike hoiakute mõjul reeglina venelasteks.

Seoses Nõukogude Liidu lagunemisprotsessidega 1980. aastate lõpul elavnes ka komi rahvuslik mõte, rahvuslik eneseteadvus kasvas. Loodi rahvuslikud-kultuurilised ühendused (näiteks sürjakomi Komi Kotõr, permikomi Jugör). 1991. aasta jaanuaris toimus Sõktõvkaris I komi rahva kongress, selle täidesaatva organina loodi komi rahva taassünni komitee. Komi rahva kongress oli mõeldud tegutsema komi etnose esinduskoguna (esindatud on ka permikomid), mis tuleb kokku iga kahe aasta tagant ning väljendab komide huve, ent on ilmselt libisenud võimude kontrolli alla. Tekkisid ka mõned radikaalsemad parteid (Dorjam Asnjamös, Komi Stav), ent need on jäänud marginaalseiks ning nende ligipääs meediale on tõkestatud.

Elatusalad

Komide peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaharimine. Loomakasvatus on olnud teisejärguline. Komimaa, eriti põhjapoolsed piirkonnad, pole end siiski kunagi ise leivaviljaga varustada suutnud ning nõukogude perioodil orienteeriti Komi ANSV põllumajandus eelkõige loomakasvatusele. Permikomide asuala on viljakasvatuseks pisut soodsam. Lisaks sellele on väga oluline olnud küttimine ja ka kalapüük, põhjapoolsetel aladel olid need olulisemadki kui põllumajandus. Ižmakomid on tegelenud kõrgetasemelise piimakarjandusega, mida võimaldavad avarad luhaheinamaad. Lisaks sellele tegelevad ižmakomid alates 19. sajandi keskpaigast ka põhjapõdrakasvatusega. Juba alates 19. sajandist on komidele lisaelatist pakkunud metsatööstus, alates 20. sajandi keskpaigast üha enam ka muud modernse ühiskonna majandusharud.

Usund

Komid on juba alates 14.–15. sajandist valdavalt õigeusku. Kaugematel ääremaadel (Petšora, Võtšegda ülemjooks) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on komide seas säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul hakkasid levima ka uususundid.