Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

President Ilves: väikerahvaste kultuur väärib säilitamist


Foto: Presidendi kantselei

Esmakordselt osalesid soome-ugri maailmakongressil ka Eesti, Soome, Ungari ja Venemaa riigipead. Oma mõtteid kongressi ja soome-ugri teemadel jagas Tiit Pruuliga president Toomas Hendrik Ilves.
 


Mõlemal Teie eelkäijal on olnud teatud mõttes isiklik – kas otsene või perekondlik – suhe soome-ugri temaatikasse. Kui alustadagi isiklikumat laadi küsimusega, siis kuidas jõudis soomeugri maailm Teie teadvusesse?

Soome-ugri teema on olnud üks paljudest intellektuaalselt huvitavatest asjadest, millega olen elu jooksul märkimisväärselt tegelenud. Algas see kunagi sellest, et noore mehena kopeerisin endale Uno Holmbergi teose “The Finno-Ugric Peolpes” (1908) ja Toivo Vuorela sama pealkirjaga raamatu (1964), lugesin neid huviga ja aja jooksul on huvi süvenenud.

Eestis oli soome-ugri küsimustel nõukogude ajal kaks selget mõõdet. Esiteks kõrge akadeemiline tase eesotsas Paul Aristega. Ning teiseks poliitiline mõõde – tegeledes soome-ugrindusega tegelesime surveaegadel ka rahvusliku identiteedi säilitamisega, oma juurte ja eripära rõhutamisega. Eesti pagulased välismaal tegid tihedat koostööd saatusekaaslaste – teiste Balti rahvastega, aga kas Rootsis, USAs või Kanadas kerkis eestlaste hulgas oluliseks ka soomeugrilaste saatus?

Akadeemiliselt tegelesid soome-ugri temaatikaga mitmed. Rootsis Valev Uibopuu, kellelt ilmus väärtuslik ülevaateteos “Meie ja meie hõimud”. Siis Gustav Ränk, kes kirjutas ingerlastest ja vadjalastest. Soomes kirjutas vadjalastest Ilmar Talve. Aga mingit üldisemat soome-ugri buumi siiski ei olnud, see oli üksikute teadusfriikide pärusmaa. Kui Lennart Meri näitas 1979. aastal Põhja-Ameerikas oma filme “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled”, siis kuulsin ka sellist reaktsiooni, et need metsarahvad ei saa küll meie sugulased olla.

Loomulikult on mind, nagu vist kõiki eestlasi, alati huvitanud, kus on meie algkodu, kust me oleme tulnud, mida see tulek tähendab meie identiteedile. See on olnud üks minu paljudest huvidest, mille kohta olen elu jooksul hulgaliselt raamatuid lugenud. Tõsi, ma ei ole kunagi olnud aktiivne hõimuliikumise tegelane.

Nagu ütlesin oma kõnes soome-ugri rahvaste maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis, ei ole näiteks germaani rahvastel ülemaailmset foorumit. Järelikult on selline kokkuhoidmine meile vajalik, kuigi oleme sellega väljaspool mainstream’i.

Kaks aastat tagasi lugesin New York Timesist Milan Kundera esseed “Die Weltliteratur”, kus arutletakse väikeste kultuuride staatuse ja rolli üle maailmas. Kundera küsib, et kui islandi saagad oleks kirjutatud näiteks inglise keeles, kas siis peetaks neid tõenäoliselt Cervantese “Don Quijote” asemel kaasaegse romaanižanri alguseks?

Kuigi see paraku nii pole, ei saa me öelda, et väike kultuur, mille tegijate arv on näiteks 300 000, ei ole suurte kõrval midagi väärt. Just sel põhjusel on oluline uurida väikeste soome-ugri rahvaste kultuure, aga sellest uurimistööst ei pea tingimata tegema poliitilisi järeldusi. Ja muide, niipea, kui ma olin oma kõnes Hantõ-Mansiiskis öelnud, et ei tasu teha poliitilisi järeldusi, leidus võõrustajate seas neid, kes tegid sellest kohe poliitilised järeldused.

Kõik, kes Venemaa poliitikat jälgivad, teavad, et härra Kossatšov ei tuleks kodust väljagi, kui ta ei saaks eestlaste või lätlaste kohta midagi halvasti öelda. Nii et ses mõttes ei tasu tema reaktsiooni üleliia südamesse võtta. Aga poliitikast laiemalt – kas soome-ugri temaatika peaks olema ka Eesti Vene-poliitika osa?

Mind isiklikult huvitab väikerahvaste saatus väga, aga väikerahvaste ajaloo ja kultuuriga tegelemise eesmärgiks ei peaks olema kellegi ründamine. Eesmärgiks on nende rahvaste aitamine.

Eestlastele on rahvuse väljasuremise ohu teema väga südamelähedane juba alates Juhan Liivi “Viimsetest inimestest”, rääkimata Jaan Krossist, Lennart Merist ja mitmest teisest, kes on nende probleemidega tugeval kunstilisel tasemel tegelenud.

Väikerahvaste küsimus tekitab meis kaastunde. Me saame nendest probleemidest aru nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt. Ja kuna meile ei meeldi idee meie endi rahvuslikust väljasuremisest, siis on meil kõrgendatud empaatia nende suhtes, kes on veel raskemas olukorras kui eestlased. Suurrahva esindaja ei tunneta seda probleemi. Mäletate NO teatri etenduses “GEP” sedasama neurootilisust – me sureme välja. Ja kui eesti poisid lähevad seal rahvusvahelisse PR-firmasse nõu küsima, siis sealsed venelastest konsultandid ei mõista neid: “No surete välja… nu i što?”. Ja mitte ainult, et venelastele, ka prantslastele või sakslastele on see problemaatika kauge, ehk isegi võõras. Suured rahvad on harjunud, et väiksemad tulevad üle nende keeleruumi. Suurrahvad ei tunneta seda meie eksistentsiaalset ängi.

Aga selle mure muutumine ainuüksi poliitiliseks malakaks ei anna midagi. See on humanitaarpoliitiline meede, et aidata inimestel säilitada oma kultuuri. Ning aidata saab ja tohib ikka ainult neid, kes ise abi soovivad.

Miks pidasite seal Uraalide taga, Aasias, vajalikuks kõnelda euroopalikest väärtustest
ja Euroopa Liidust?


Aga sellepärast, et kultuuri säilitamine on üks olulisemaid euroopalikke väärtusi. Nagu ma ütlesin, peab euroopalik arusaam paljususest kui väärtusest ulatuma kõikjale, ka väljapoole Euroopa geograafilisi piire. Iga üksikisik, rahvusrühm ja kultuur on osa globaalsest tasakaalust. Kui mõni, olgu kuitahes väike osis, sellest süsteemist välja võtta või kustutada, ei või iial teada, millise katastroofi see kuskil mujal kaasa toob.

Ometi on meil näiteid ka Euroopast, kus väikeseid on püütud elimineerida. Ega saamide saatus Norras või Soomes pole olnud palju ilusam kui saamide saatus Venemaal. Ja näiteks prantslasedki pole oma vähemusrahvustega alati kõige kenamini käitunud? See on minevik, kaasaegne Euroopa peab väikeste kultuuride toetamist ja säilitamist väga oluliseks. Euroopa on selle arusaamani jõudmiseks ja selle saavutamiseks ka palju vaeva näinud.

Meenutame, kuidas Hispaanias võitlesid pärast Franco surma katalaani ja baski keeled endale eluõiguse. Vaatame, millise moraalse staatuse on saanud kõmri keel. Positiivse näitena võib kindlasti tuua ka friisi keele kasutusvõimalused, samuti kašuubi ja sileesia keele. Põhimõte on seejuures, et kui tegu on põlisrahvaga, siis garanteeritakse, et nende keel ei sure välja.

Istudes siin Mulgimaal Ärma talus tekib kohe küsimus, kas lõuna-eesti keeltel ja murretel on ka selle teemaga, millest me siin räägime, mingi seost?

Kõige nõrgemas seisus on praegu tartu murre ja mulgi murre. Setu ja võru keeled on suhteliselt heas olukorras. Mis ei tähenda, et asi ei saaks veel parem olla. See rikastab tohutult meie kultuuri, et meil on lisaks kirjakeelele sellised kultuurikandjad. Need ajad on ka õnneks möödas, mil eestlased tegid näiteks võrokestele takistusi oma keele kõnelemiseks.

Tagasi Eestist maailma minnes – kas ja millistel foorumitel peale ugrilaste endi kogunemiste oleks põhjust soome-ugri temaatika tõstatada?

Ladina-Ameerika riikide positsioon Euroopas muutus oluliselt pärast seda, kui Hispaania ja Portugal Euroopa Liiduga liitusid. See polnud enam mingi kauge ja anonüümne manner, vaid selle mandri riikidel olid Euroopas aktiivsed eestkostjad, kes nende probleeme tutvustasid. Samuti võttis Poola Euroopa Liidu liikmeks saades endale aktiivselt, isegi väga aktiivselt, Ukraina eestkõneleja rolli. Kui ühel või mitmel ELi liikmel on huvi mingi teema vastu, siis on tal või neil loomulikult õigus viia see teema Brüsselisse – kas parlamenti või nõukokku. Nii Soome kui ka Eesti on soome-ugri valukohtadest Euroopas rääkinud, olen isegi olnud ühe märgukirja esitajate hulgas.

Paljud Venemaa soomeugrilased on oma keelt lootusetult kaotamas. Te olete näinud keelekaotuse protsesse rahvusgruppide juures, kes elavad kodumaast isoleeritult. Kas keele kaotus tähendab ka mälu, kultuuri ja identiteedi kaotust? Sealsamas Mansimaal, kus äsja olime, oskab vaid mõni üksik kahekümnendates aastates noor inimene rääkida oma emakeeles. On see rahvas mõnekümne aasta pärast seetõttu kadunud?

Ameerika immigrantide puhul, keda on põhjalikult uuritud, on sedastatud, et keel võib vabalt kaduda teises põlvkonnas. Aga teatud toitumisharjumused näiteks kestavad kolm-neli põlvkonda. Chicagos saab osta väga head pashat, kuigi sa seal poola keelt ei kuule. Keele kaotus on traagiline selles mõttes, et sa ei saa lugeda oma esivanemate poolt kirja pandud tekste. Mõelgem näitena kas või kõigile neile väliseestlaste raamatukogudele, mis on läinud prügimäele, kuna lapsed ei oska enam eesti keelt.

Kuidas Eesti riik saaks tegelikkuses oma hõimuvendi ja -õdesid aidata? Millele peaksime me sugulasrahvaste toetamisel keskenduma?

Arvan, et välja tuleks anda sõnaraamatuid. Soome-ugri kirjanduse väljaandmise osas tahaksin eriliselt esile tõsta Arvo Valtoni tööd, kes on entusiastlikult korraldanud kümnete ja kümnete, kui juba mitte sadade Venemaal elavate soome-ugri kirjanike teoste tõlkimise ja välja andmise.

Minu sõprade seas on üks parimaid Kanada luuletajaid Robert Bringhurst, kes kogub ja tõlgib Põhja-Ameerika läänerannikul elava haida indiaanihõimu eeposeid. Ta on ära õppinud haida keele. Tänu sellele on ühe väikese rahva väga rikas kultuur saanud ingliskeelses maailmas väga tuntuks. Hea eeskuju on meile ka ungarlane Gábor Bereczki, kes asus eesti kirjandust tõlkima siis, kui eesti kultuuri väljavaated polnud just kõige paremad. Ta tõlkis Tammsaaret, Krossi, Unti, Valtonit ja teisi. See andis lootust ja innustas meid ning tutvustas maailmas eesti kirjandust ja kultuuri, tegi selle kultuuri nähtavaks ja kuuldavaks. Ja lõpuks meid nähti ja kuuldigi.