Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Andres Heinapuu: Kas viimane soome-ugri rahvaste maailmakongress?


Foto: Rein Sikk, Eesti Päevaleht

Esimest korda kõlas kutse tulla Hantõ-Mansiisikisse soomeugrilaste maailmakongressile juba 3. kongessil Helsingis 2000. aastal. Oma tollases tervituses rääkis Eesti president Lennart Meri ka hantide olukorrast. Siis anti sõna Handi-Mansi autonoomse ringkonna valitsuse esindajale, kes kutsus kõiki oma silmaga kaema, et Venemaa aborigeenid on maailma rikkaimad. Paraku oli aga Eesti kord kongressi korraldada, nii saigi Siberisse sõit teoks alles tänavu.

Mine tea, kui kongress toimunuks Venemaal neli aastat tagasi, ehk oleks ta teistsuguseks kujunenud. Nüüd aga eristus tänavune kongress mitme asjaolu poolest kõigist eelmistest.

Oblastite delegatsioonid
Korraldusest jäi mulje, nagu oleks tegemist soome-ugri asualade, mitte rahvaste kongressiga. Delegaadid elasid ja istusid saalis riikide, respublikate ja oblastite kaupa. Näiteks kuulusid Eesti delegatsiooni ka kaks ingerisoomlaste esindajat ja Eesti setud. Saamid jälle olid lahutatud Soome ja Murmanski oblasti delegatsiooni vahel. Korraldajad poleks nagu teadnudki, et kõiki küsimusi peab kongressil kooskõlastama rahva delegatsioon.

Nii oli tagatud suurem kontroll rühmade üle, kelle kontakte teistega piirati. Ka olid välismaalased majutatud Venemaa soomeugrilastest kaugele, et nad jalgsi üksteisel külas käia ei saaks. Kongressi oli turvama toodud ühtedel andmetel 3000, teistel koguni 12 000 miilitsat ja julgeolekutöötajat, nii et iga osaleja kohta oli vähemalt kolm turvajat.

Venemaa-poolsed kongressil osalejad olid hoopis teisest puust kui need, kes käisid 2004. aastal Tallinnas. Neil polnud enam kaasas opositsiooni esindajaid, kuigi erandiks oli Karjala. See võib olla ka kooskõlas rahva tahtega, sest paljud rahvusintelligentsi esindajad sõltuvad töökohtade kaudu võimudest, teised jälle arvavad, et ei maksa pilli lõhki ajada.

Riiklik korraldustoimkond
Kuni aasta alguseni toimus kongressi ettevalmistustöö tavapäraselt: soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee valmistas ette sisupoolt, Handi-Mansi autonoomse ringkonna inimesed tegelesid korraldusküsimustega. Siis aga adusid ka Vene võimud kongressi tähtsust. Veebruaris moodustati kongressi föderaalne korralduskomitee. Ühtlasi teatati, et tšarterlennud Siberisse ja delegaatide ülalpidamine kaetakse riigieelarvest.

Komitee esindaja Aleksandr Žuravski teatas algselt, et sisulistesse küsimustesse nad ei sekku, kuid kuu enne kongressi algust esines ta tungiva nõudmisega, et resolutsioonis peab olema avaldatud Venemaale tänu ning leidis eelnõust mitmeid punkte, mida seal olla ei tohiks. Talle selgitati, et eelnõusse saab parandusi teha ainult redaktsioonitoimkond ja lõpptulemusena jõudis resolutsiooni ikkagi suurem osa vaidlustatud punkte.

Rünnak eestlaste vastu
Et provokatsioon oli ette valmistatud, võib järeldada isikust, kes tervitas kongressi Riigiduuma poolt. Kui varem on selleks olnud Põhja ja Kaug-Ida komisjoni esimees, siis Siberisse saadeti juba Eesti-vastaste väljaütlemiste poolest kuulus väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov. Tema kõne sisaldas niisuguseid Eestit solvavaid valesid, millele Eesti president sai reageerida ainult lahkumisega.

Vaatamata sõnumile, et eestlastega ei maksa sõbrustada, käisid paljud soomeugrilased, kelle hulgas oli ka ministreid ja delegatsioonide juhte, eestlaste käest hiljem nelja silma all vabandust palumas.

Õnneks oli kongressi sisuline töö alanud juba eelmise päeval. Keele ja hariduse sektsioonis vähemalt oli asi hurraapatriotismist kaugel. Hõimuvelled rääkisid ausalt, mis takistab nende keelte arengut ja kasutamist ning emakeelset haridust. Püüti leida ka konkreetseid lahendusi, näiteks räägiti Soome abist keelepesatüüpi lasteaedade loomiseks. Kuulu järgi olevat muudes sektsioonides kroonujuttu rohkem olnud, kuid päriselt see asjalikku arutelu varjutada ei suutnud.

Peakorter jäi paigale
Venemaa president Medvedev teatas kongressi avapäeval peetud kõnes, et juhul, kui otsustatakse soome-ugri konsultatiivkomitee peakorteri asukohta muuta, on Venemaa nõus seda ülal pidama. Seni on peakorter asunud Helsingis ja kõik kulud on kaetud Soome, Ungari ja Eesti liikmemaksudest. Ka mõned Venemaa delegatsioonid nõudsid peakorteri üleviimist Venemaale, ent nad polnud omavahel kokku leppinud, mis linnas see võiks asuda. Lisaks pooldasid regioonita rahvad nagu ingerisoomlased, sölkupid ja tverikarjalased komitee jätmist Soome, mis lubab oletada, et teistele võidi avaldada administratiivset survet.

Kokkuvõttes võib öelda, et Venemaa soovid jäid Hantõ-Mansiiskis täitmata, sellest hoolimata, et kongressi peale nii palju raha raisati. Muidugi on tore, et kongress toimus hoolimata jõhkrast sekkumisest enam-vähem normaalselt. Kuid soome-ugri liikumise tulevik niisuguses tsentraliseeritud vormis on enam kui ähmane.