Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Mart Nutt: Soome-ugri maailmakongress on muutunud kidakeelsemaks









Mart Nutt,

Riigikogu soome-ugri toetusrühm


Oled osalenud viiest soome-ugri rahvaste maailmakongressist neljal. Mida oli tänavu toimunud kongressil erilist või erinevat võrreldes Sinu poolt varem kogetud kongressidega?

Kõigepealt loomulikult see, et kongress toimus Venemaa Föderatsiooni jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, mille puhul joonistus väga selgelt välja hoopis teistsugune suhtumine nii delegaatide kui külaliste liikumis- ja tegevusvabadusse. Ühelgi varasemal kongressil – ei Ungaris, Soomes ega Eestis – ei olnud selliseid turvameetmeid jutumärkides. Miks ma ütlen jutumärkides?
Sest need turvameetmed ei olnud mitte selleks, et kongressi delegaate oleks olnud vaja kellegi eest kaitsta, vaid pigem selleks, et takistada nende inimeste suhtlemist kohalikega.

Suhtlemine oli ilmselgelt ebasoovitav, seda ei saanud aga sajaprotsendiliselt vältida. Igal juhul vaadati niisuguseid kontakte kõrvalt ja neile vaadati äärmiselt viltu. Väljaspool ametlikku osa õigupoolest ei soovitudki, et välismaalased linnas üldse omapäi liiguksidki. See oli põhiline erinevus.

Aga kui nüüd vaadata kongresside üldist tendentsi, siis on silmatorkav olnud asjaolu, et alates Budapestis 1996. aastal toimunust, mil ma esimest korda osalesin, on arutelud kongressidel muutunud üha kidakeelsemaiks. See on olnud eelkõige seotud Venemaalt pärit esindajate julgusega oma seisukohti esitada.

1996. aastal oldi oma arvamuste avaldamisega suhteliselt julged. Selles mõttes on see järjepidevus hästi jälgitav, et inimesed ei ole eriti palju vahetunud. Palju on neid, kes olid 1996. aastal ning on ka praegu selle tegevuse juures. Samade inimeste suude läbi kuuleme me praegu hoopis ettevaatlikumaid avaldusi, millest ma julgen järeldada, et soomeugrilaste esindajad Venemaalt on hakanud kartma Vene võimu.

Kui 12 aastat tagasi lähtuti vähemasti sellest, et neid ei karistata mõtte- ja südametunnistuse vabaduse avalduste eest, siis täna paistab, et seda kardavad väga paljud. Kui me võrdleme 1996. ja 2008. aasta sõnavõtte, siis näeme, et tol ajal oli sellist Venemaa valitsuse tänamist ja kiitmist minimaalselt, praegu aga sisustas see põhilise osa Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste esindajate sõnavõttudest.

Oled olnud neljal soome-ugri kongressil tegev redaktsioonikomisjoni töös. Mis oli sel aastal teisiti? Kuidas saavutati resolutsiooni koostamisel konsensus?

Pean tunnistama, et redaktsioonitoimkonna töös oli võrreldes varasemate kongressidega vähe erinevusi. Arvan, et vähem kui valdkondlike sektsioonide töös, sest redaktsioonikomisjoniga on ikkagi väga raske manipuleerida. Redaktsioonikomisjonis on konkreetsed inimesed, see on väike ring väikeses saalis, kus maksavad argumendid. Suures saalis on hoopis lihtsam pilduda loosungeid ja argumentidest kõrvale vaadata.

Kindlasti avaldab alati mõju see, millised ettepanekud on põhjendatud ja argumenteeritud ning millised ei ole. Mina Eesti esindajana pidin sel aastal tõdema, nagu juba aastal 1996 Budapestiski, kui kõik eestlaste ettepanekud läksid resolutsiooni teksti, et kõik Eesti ettepanekud läksid resolutsiooni teksti ka nüüd, sel kongressil.

Jah, siin tuleb arvestada kontekstiga. Ei ole mõtet tulla välja ettepanekutega, millest on kohe teada, et need lükatakse tagasi, kuna osa esindajaist on erinevatel põhjustel vastu. Need põhjused võivad olla ideoloogilised, need võivad olla poliitilised, need võivad olla murest, hirmust või pessimismist ja lootusetusest tulenevad. Tunnetasin olukorda selles võtmes, et eestlased peaksid esitama oma ettepanekud mitte vastasseisu tekitamiseks millegi suhtes, vaid suhestatult sellega, mis on oluline – et oluline viidaks dokumendi teksti.

Minu hinnangul olid redaktsioonikomisjonile esitatud eestlaste ettepanekud selles vaimus ka tehtud. Kuna need olid hästi põhjendatud, siis leidsid nad seal ka kajastamist, vähemasti sisulises mõttes kõik. Ärgem rääkigem sellest, et sõnastus peaks jääma muutmata, see ei olegi eesmärk. Eesmärk on see, et ettepanek saaks sisuldasa resolutsiooni teksti sisse.

Arusaadavalt sõnastatakse iga ettepanek dokumendi üldsõnastusele sobivaks. Võib öelda nii, et neil neljal kongressil, kus olen osalenud, on eestlaste ettepanekud olnud alati hästi põhjendatud ja leidnud vastukaja isegi siis, kui enamik asjaosalisi on nende sisusse suhtunud ettevaatlikult.

Mis on Sinu arvates 5. maailmakongressi olulisim tulemus, tähtsaim saavutus?

Ma olen võib-olla selles mõttes skeptiline või tundun sellisena, kui ütlen, et olulisim tulemus on kongressi toimumine. Veel paar aastat tagasi oli meil kahtlus, et Venemaa Föderatsioon ei lase sellel asjal toimuda, kuna oli kahe probleemi ees. Esiteks oli märgata, et rahvusvähemuste õiguste teemat ei soovita edasi käsitleda. Teiseks ei soovitud, et seda teemat käsitletaks ka kusagil mujal.

Venemaa Föderatsioon tegi minu arvates just nimelt sellest tulenevalt katse saada siiani Soomes olnud konsultatiivkomitee peakorter Venemaa territooriumile. Võime ju esmapilgul öelda, et mis tähtsust sel on, kus asub peakorter. Aga teisalt võime esitada ka küsimuse, et kas siis on võimalik takistada organisatsiooniliste ülesannete täitmist? Kas või selliselt, et välisriikide esindajaile ei anta viisasid ja selliselt ei ole võimalik töökoosolekut läbi viia.

Kui peakorter on Soomes, ei ole võimalik selliste takistuste tekkimist ette kujutada, Venemaa Föderatsioonis võivad sellised takistused aga tekkida. Teatavasti ei saanud Venemaa konsultatiivkomitee peakorteri asukohta endale. Mäletatavasti viidi see küsimus aga nii kõrgele tasemele, et lausa Venemaa president Medvedev mainis oma kõnes ära selle tähtsuse.

See, et peakorteri asukoht jäi muutmata, valmistas Venemaale kindlasti pettumuse. Aga teisalt avas 5. maailmakongressi toimumine tee järgmiste kongresside toimumisele, sõltumata sellest, kuidas Venemaa sellesse suhtub. Ma kordan: see, et kongress toimus, oli kõige olulisem aspekt. Venemaal on võimatu seda üritust blokeerida. Jah, muidugi võib Venemaa – sõltuvalt sellest, milline on sealne poliitiline areng – takistada soome-ugri rahvaste esindajate liikumist, mõjutada nende seisukohti, teha ettekirjutusi. See kõik on võimalik, aga protsess jätkub.

Olgem ausad: kui me räägime kongressi sisulisest poolest, siis kvalitatiivset edasiminekut soome-ugri rahvaste õigusi puudutavates nõudmistes ja nende nõudmiste realiseerimises ju ei olnud, rahvusvaheliste standardite mõttes ei olnud. Soome-ugri rahvastel, eriti põhjas elavail põlisrahvastel, ei ole ligilähedaseltki neid õigusi, mis on näiteks arktilistel rahvastel Kanadas, USAs või Skandinaaviamaades.

Soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress toimus Hantõ-Mansiiskis. Vahetult enne seda toimus seal teinegi oluline üritus – Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Kuivõrd palju on Sinu arvates selles, et need üritused toimusid ühes kohas ja ajaliselt väga ligistikku, sümboolset ja kuivõrd palju majanduslikku kaalutlust?

Ma arvan, et Venemaa seisukohast oli majanduslik põhimõte prevalveeriv, kuna Hantõ-Mansiisk on koht,mida Venemaa püüab maailmas presenteerida, sest see on üks olulisemaid energiaressursikeskusi ehk siis naftapumpamise oluline keskpunkt. Tegemist on linnaga, mis on tänu eespool nimetatule väga hästi korda tehtud. See on koht, kuhu üldse sobib – peale Moskva ja Peterburi – välismaa delegatsioone viia. Seepärast arvangi, et Venemaa käitus seda linna EL–Venemaa tippkohtumise toimumispaigaks valides äärmiselt ratsionaalselt.

Teisest küljest peame tõdema, et kui Hantõ-Mansiisk soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressi võimaliku toimumiskohana esile kerkis, siis kindlasti ei olnud EL–Venemaa tippkohtumise seal korraldamise teema päevakorras. Ma arvan, et need sündmused olid suhteliselt eraldiseisvad, ei maksa koha kokkulangevust üle tähtsustada.

Venemaa jaoks oli lihtsalt esimene sündmus teisest määratult suurema tähtsusega. See, et need kaks sündmust asjaolude kokkusattumisel ühes kohas toimusid, võimendas kokkuvõttes muidugi ka seda teist, soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressi, võimaldas ELi juhtidel saada soome-ugri maailma kohta täiendavat informatsiooni. Seda ei oleks nad kindlasti saanud olukorras, kus need sündmused oleks olnud kas ajaliselt või ruumiliselt eraldi.

Kuidas Sa näed soome-ugri 5. maailmakongressi Venemaa välispoliitika sellesuviste sündmuste kontekstis?

Kindlasti tuleb rõhutada, et kongressil püüdis Venemaa, nagu ta on seda teinud varemgi, maailmale väga selgesõnaliselt teada anda, millised on riigi siseasjad ja millised välisasjad. See, mis puudutab soomeugri küsimusi Venemaa Föderatsioonis, on Venemaa siseasi: kõik, mis puudutab haridust, kultuuri, keelelisi õigusi, looduskeskkonna probleeme, põlisrahvaste õigusi oma maavaradele. Ärge sellesse oma nina toppige, see on Venemaa siseasi!

Venemaa Föderatsiooni arvates on see, mida Ungari, Soome ja Eesti kusagil väljaspool Venemaad teevad, rahvusvaheline dimensioon. Venemaa teab, et soomeugrilaste puhul on tegemist keelesugulastega, aga Venemaa positsioon on, et välis- ja sisepoliitilised asjad tuleb hoida suhteliselt eraldi. Nii et selles mõttes võime tõesti öelda, et Venemaa soovis kindlasti Hantõ-Mansiiski kongressiga rõhutada, millised on tema siseasjade piirid, kuhu ei tohi sekkuda.

Lõpetuseks pärin Sinu käest ka seda, et millal ja kuidas tekkis Sul huvi soome-ugri rahvaste vastu? Mis on Sind mõjutanud ja innustanud soome-ugri teemadega tegelema?

Mõneti on sellele isegi raske vastata, sest kuidagi täiesti isetekkeliselt hakkasin ma tundma erinevate rahvaste ja nende kultuuride vastu huvi juba lapsepõlves. Mäletan, et esimeseks minu kätte sattunud raamatuks soomeugrilastest oli 1970. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud “Leegajused” (1), mis sisaldab kokkuvõtet erinevate soome-ugri rahvaste lauludest.

Kui ma seda mõned aastad pärast ilmumist lugesin, ja lisaks teisi raamatuid, mida vanemate raamaturiiulist leidsin, siis see ärgitas minus huvi küll. Kus need meie sugulased õigupoolest elavad? Mille poolest nende keeled meie omaga sarnanevad ja mille poolest erinevad? Võib-olla see esimene pilt oli natuke naivistlik, sarnasus tundus tollal isegi suuremana, kui see tegelikult on. Üks asi on keeleline sarnasus, teine asi aga elulaadide küsimus. Viimasest ju keelelisel pinnal ülevaadet ei saa. Aga see lugemiskogemus andis kindlasti impulsi.

Kui ma juba üliõpilane olin, siis keskendusin samuti rahvaste teemale, spetsialiseerusin etnograafiale, olin aspirantuuris etnograafia erialal. Olen oma koolituselt rahvatedlane ehk etnoloog või etnograaf, või antropoloog, nagu erinevates maades seda nimetatakse. Nii et võin öelda, et lisaks lapsepõlves tekkinud huvile on see olnud ka minu erialane töö. Ja see, et ma olen nüüd poliitikuna sattunud nendele soome-ugri üritustele ja kongressidele, see on viinud need asjad loogiliselt kokku.

Küsis Mihkel Volt

(1) Leegajused: Soome-ugri rahvaste laule. Loomingu
Raamatukogu 29/30. Tallinn: Perioodika, 1970