Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Katrin Saks jälgib soomeugrilasi rahvusvaheliselt areenilt










Katrin Saks,

Euroopa Parlamendi
soome-ugri koostöörühm

Maailmakongressil püüdsid Venemaa esindajad hoiatada soomeugrilasi rahvusküsimuste politiseerimise eest. Samas on tegemist niiehknaa rahvuspoliitikaga. Mis Te arvate, kas soome-ugri küsimusel on kohta Eesti-Vene poliitikas ja suhetes? Kas soome-ugri probleemistik mõjutab meie suhteid või isegi laiemalt Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid?

Muidugi on see poliitiline küsimus. Ja mitte ainult sisepoliitiline, sest puudutab neid rahvusvahelisi kohustusi, mida Venemaa on iseendale vähemuste suhtes võtnud. Eks nendele kohustustele tugines ka minu raport.

Venelased on korduvalt rõhutanud, et soomeugrilaste probleemid pole midagi erilist, nad on sarnases olukorras teistega. Selles mõttes on venelastel õigus – probleeme on kõikidel vähemustel, sest Venemaal millegipärast ei usuta mitmekeelsuse võimalikkusesse ning identiteetide paljususse. Edu keel on seal ainult vene keel. Tõsi, mitmel pool on emakeelse õppe olukord parem, näiteks Baškortostanis ja erinevalt meie sugulastest, kelle arvukus kiiresti kahaneb, tatarlaste oma näiteks kasvab.

Kas Hantõ-Mansiiskis enne soome-ugri rahvaste maailmakongresi toimunud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise paigavalik oli juhuslik? Kas tippkohtumisel võeti vaevaks puudutada ka soome-ugri probleeme või oli kohtumisel ainult majanduslik kaal?

Kongressi aeg ja koht oli ju ammu enne paigas, kui Putin külalisi kutsuma hakkas. Ja korraldajatele tekitas selline ürituste kuhjumine ilmselt pigem peavalu. Aga tippkohtumise kohavalik polnud kindlasti juhuslik. See on ju suurepärane paik, kus demonstreerida Venemaa suurust ja võimsust ning purustada müüte Siberist. Kui ainult neid sääski poleks! Tuleb ju Handi-Mansimaalt suur hulk Venemaa naftast ja selle 1,5 miljoni elanikuga piirkonna eelarve konkureerib pealinnade omaga. Iseasi, kui palju on sellest
võitnud handid ja mansid.

Ma ei tea, kas tippkohtumisel tulid jutuks piirkonnale nime andnud põliselanike probleemid, loodan, et mõni eurooplane taipas ikka küsida, et kust selline naljakas nimi pärit on. Küll oli see teema soovituslikuna kirjas selles paberis, mille Euroopa Parlament tippkohtumiseks ette valmistas. Loodetavasti jääb Euroopa Liit kindlaks selles, et meie koostöö ja partnerlusleping Venemaaga pole mõeldav ilma inimõigusi käsitlevate säteteta. Kuigi meie suhete praeguses seisus pole mul usku, et selle lepinguni niipea üldse jõutakse.

Millega saab Euroopa Liit kõige paremini aidata Venemaa soome-ugri rahvaid? Misugused oleksid abi prioriteedid?

Võiksime rääkida kahte liiki abist. Esiteks tuleb meil järjekindlalt nõuda Venemaalt kinnipidamist rahvusvahelistest kokkulepetest. Teiseks on praktiline abi eri riikide poolt nii kahepoolsete projektidega, aga nüüd ka Euroopa Liidu eelarvet kasutades. Prioriteetideks on keel ja kool.

Kolmas aspekt võiks ehk olla hea eeskuju ja seda võib leida mujaltki kui hõimurahvaste juurest. Näitena võib tuua kas või Malta, mille elanike arv 400 000 on samas suurusjärgus mitmete hõimurahvaste omaga. Seal räägivad kõik nii malta kui ka inglise keelt – elati ju kuni 1979. aastani Briti võimu all. Koolid alustavad õpetust malta keeles, ülikoolitase on aga inglise keeles, sest nii väikese rahvaarvu juures ei suudeta õppejõude ette valmistada. Aga malta keeles tehakse seadusi, töötab parlament ja kohus. See annab keelele kaalu. Ja kuigi tänavapilt on ingliskeelne, kuuleb kõikjal ringi liikudes ka malta keelt.

Kakskeelsus on seal midagi täiesti loomulikku, mitte nii nagu Venemaal, kus selle võimalikkusesse ei usu paljud meie hõimukaaslased ise ka. Vene keelt on neil vaja, et ühiskonnas peateel käia. Järelikult on ainuke võimalus, et nad ise võtaksid omaks kakskeelsuse ja mitte nii, et emakeelt räägitakse ainult kodus köögis vanaemaga. Vene riigi toetusest sellele pole aga mõtet rääkidagi.

Pigem püütakse õigustada vanemate vabatahtlikku valikut. Aga mis valikust saab rääkida tingimustes, kus lapsevanem peab valima, kas saata laps mari või inglise keele tundi. Tagajärge näitavad uuringud – mida noorem ja haritum on inimene, seda vähem ta oma emakeelt oskab ja sellest peab.

Mis oli Teie jaoks 5. maailmakongressi kõige suurem elamus?

Üks väike, aga emotsionaalne episood kongressi lõpuõhtult. Suurejoonelisel vabaõhupeol, kus lauad olid lookas ja viin voolas ojadena, olime põgenenud ühe väikese seltskonnaga eemal seisnud püstkotta. Rein Sikk oli raudahju tule teinud ning kõlasid setu laulud. Ja seda kõike vallutada püüdva vene estraadi kiuste, mis kõlas kontserdilavalt üle Siberi soode. See omaloodud väike õdus maailm selle suure ja lärmaka sees oli kuidagi väga sümboolne, väga olemuslik. Aga selles hetkes oli ka midagi igavikulist.

Küsis Jaak Prozes