Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Ott Heinapuu: Kuidas karuks käia

Hantõ-Mansiiski ülikooli kitšklassitsistliku hoone taga on püstkodadest laager, kus karupeiesid peeti. Jõuame sinna sel pärastlõunal aga liiga hilja. Karu viimane hing, kes pidi nimelt taeva poole ära minema, lahkus juba hommikul. Poleks läinud, oleks see öö kah veel tema auks lauldud ja tantsitud ja kannelt mängitud.

Karu teatavasti on kõige kõrgema taevajumala Numi-Toorumi poeg, kes koeruste pärast maa peale pagendati ja tema peiesid peetakse senikaua, kuni ta hinged siit maailmast on minema saanud. Nüüd jääb üle ainult asjad kokku panna.

Siiski on laager veel püsti ja seal toimetavad ja räägivad juttu mitmest kandist pärit handid, mansid ja ižmakomid. Mõni naisterahvas töötab Hantõ-Mansiiskis teadlasena, mõni kaugel jõeäärses külas õpetajana. Mehed on asjalikud põdrakasvatajadjahimehed, üks õpetab lõunamaalasi lassot viskama.

Käime püstkojas, kus karupeiesid enam ei peeta. Kui põlisest handi kuningasoost Obiugri instituudi teadur Olga Kravtšenko näitab mulle maske ja riideid, mida tantsijad-lauljad on kandnud, et eri müüte surnud karu ja ülejäänud vaatajaskonna ees elavaks teha, pole kahtlustki, et need on pühad. Enne nende paljastamist katte alt peab ta oma pea rätikuga varjama, muidu ei tohi.

Ega neid kuigi keeruline teha pole – samasugust kardinasametit saab Abakhani poest Tartu maanteel ja Rüütli tänaval kah –, aga oluline on muu. Panen musta rüü selga, sest Olga julgustab mind, ja olengi korraks karu.