Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Tõnu Seilenthal: Armas lugeja!




Tõnu Seilenthal,

Fenno-Ugria Asutus

Sinu käes on Fenno-Ugria Teataja esimene number, mis on enesestmõistetavalt pühendatud juuni lõpul Hantõ-Mansiiskis toimunud soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressile.

Olen kõiki viit kongressi jälginud presiidiumilaua tagant, pidanud kätlema ja jutlema mitte ainult eri rahvusest delegaatidega, vaid ka riigijuhtide ja kõrgete ametnikega.

Meie kultuuriline iseolemine on kahe alge sümbioos. Need on aastatuhandeid vana maarahva kultuur, mis on meie substraat, teisalt mõjutab meid euroopalik superstraat. Hõimurahvaste kultuurid on meie kultuuriline tagala, sest need rahvad mäletavad paljuski paremini seda, mida meie esiisad häbi tundes unustama pidid. Kui hõimurahvaste kultuurid ja keeled kaovad, kaotame selle tagala.

Mitmed hea südamega inimesed on põhjendanud Eesti hõimutööd väitega, et meil on moraalne kohustus aidata oma halvemas olukorras elavaid suguvendi, nagu soomlased ja teised välismaa sõbrad meid omal ajal aitasid. Niisugune lähenemine on ühekülgne. Esiteks tekitab see tarbetu vanema venna või juhi ja õpetaja hoiaku. Tegelikult on eestlastelgi oma keelesugulastelt üht-teist õppida, kas või näiteks seda, kuidas nad üldse veel alles on.

Haridus on kõigil uurali vähemusrahvastel olnud aastakümneid võõrkeelne ja et neid keeli üldse kõneldakse, on tõesti suur saavutus. Meie ise oleme praegu esmakordselt olukorras, kus osa lapsevanematest on hakanud eelistama võõrkeelset haridust emakeelsele. Niisugune olukord pole uus ei Norra saamile ega Venemaa udmurdile. Marimaal näiteks on korraldatud kampaania emakeelse hariduse vajalikkuse põhjendamiseks, kust oleks meilgi ühtteist kõrva taha panna.

Kuigi maailmakongressidest ja muudestki kogunemistest võib jääda mulje, et palju kära, vähe villa, on siiski tarvilik tüütu järjekindlusega jätkata sel teel. Enam ei piisa sellest, et teha imesid, neid tuleb teha rohkem.