Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Jaak Prozes: Hõimupäevad tuletavad meelde sugulasrahvad

Kahjuks pole ajalugu säilitanud nende inimeste nimesid, kes hõimupäevad välja mõtlesid. Ilmselt juhtus see kaheksakümmend aastat tagasi soomlaste algatusel. Esimest korda peeti hõimupäevi Soomes 1928. aasta veebruaris üheaegselt Kalevala päevaga. Aasta hiljem korraldati hõimupäevad Eestis.

1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri 4. kultuurikongressi otsusega tähistatakse hõimupäevi igal aastal oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel, kolmes riigis üheaegselt. Hiljem on seda otsust kinnitanud ka soome-ugri rahvaste 3. maailmakongress.

Tuleb siiski tõdeda, et kõige enam on otsusest kinni pidanud eestlased, teised tähistavad hõimupäevi suhteliselt suvalisel ajal. Viimastel aastatel on hõimupäevi hakanud pidama kõik soome-ugri rahvad ja selles on “peasüüdlaseks” olnud eestlased. Just eestlaste teeneks tuleb lugeda, et 80ndate lõpus hakati hõimupäevi uuesti tähistama ja kaevati arhiivist välja juba ununema hakanud traditsioon.

Aktused ja kõnekoosolekud
Hõimupäevade teravik oli algselt suunatud koolidele. Sellest on lähtutud ka praegu, enamikes Eestimaa koolides toimuvad aktused või esinevad hõimurahvaste folklooriansamblid.

Vahe on vaid selles, et 30ndatel peeti hõimupäevadele pühendatud kõnekoosolekuid, mille hulk paneb tõesti hämmastama, näiteks 1931. aastal oli neid üle 400. Lisaks kõnekoosolekutele toimusid pidulikud aktused, millest võttis osa ka vabariigi juhtkond. Seega oli hõimupäevadel märkimisväärne osa eestlase rahvusteadvuse
kujundamisel.

Fenno-Ugria tollases läkituses on kirjas: “/---/ ühtlasi peame oma sugulasrahvastega, oma hõimlastega kokku hoidma, neilt õppima, neile tarbe korral kasulik olema ja neid aitama, sest kokkuhoidev rahvahõim on suurem, tugevam ja kultuurivõimelisem ning suudab rohkem kui me üksi.”

Hõimupäevad on vanim soome-ugri rahvaid tutvustav traditsioon, kuid siiski tuleks endale aeg-ajalt esitada küsimus, miks me hõimupäevi tähistame. Ilmselt on see ikkagi meie endi rahvusliku omapära teadvustamine, rõhutamaks oma kuulumist soome-ugri rahvaste perre. Viimane asjaolu aga võimaldab meil end Euroopas ja maailmaski paremini tutvustada.

Venemaa soome-ugri rahvad väärtustavad Eestis käies ja nähes neile osutatud tähelepanu enim oma rahvuskultuuri. Teisalt võimaldavad hõimupäevad mõelda end mingilgi määral suuremaks, laiendada oma kultuuri- ja keelepüramiidi alust, et me ei peaks enam nii suurel määral ümbritsevatelt suurrahvastelt üle võtma rahvuslikku identiteeti hävitavaid võõrmõjusid.

Tänavused hõimupäevad
Järgmisel nädalal algavad taas hõimupäevad. Eestisse saabub poolsada hõimurahvaste esindajat, kes esinevad kontserditega Tallinnas ja Viljandis, aga ka mitmetes maakondades üle Eesti. Nendega on võimalik kohtuda, läbimata selleks tuhandeid kilomeetreid. Kasutagem seda võimalust!

Kellel pole aga üritustel osalemiseks mahti, võiks hõimurahvaste peale mõelda, nagu tehti seda 1990. aastal Eestis tegutsevate soome-ugri seltside ühisavalduses: “Meid kõiki seob ühine kauge kodu, paljus ühine saatus, mida läbib võitlus oma tõe ja õiguse, oma vabaduse ja olemasolu eest.”

Nii mõtlemegi neil päevil soomlaste ja ungarlaste, sisuliselt hääbunud liivlaste ja vadjalaste, venestuvate mordvalaste ja udmurtide ja teiste soome-ugri rahvaste, aga ka samojeedidest neenetsite ja nganassaanide – meie kaugemate sugulaste peale.

Muidugi tuleb endale aru anda, et tervete rahvaste peale on vast raske mõelda, saaks oma lähisugulastegi peale mõtlemisega hakkama. Siiski mõtlen veel Harri-Pekka peale sealt Tamperest, kes on kuldsete kätega kodufilosoof, estofiil ja napsitaja, kes 80ndate lõpul oma eestlastest sõpru lõpmatuseni kostitas. Sellistel inimestevahelistel sidemetel hõimurahvaste
omavaheline läbikäimine ju peaasjalikult põhinebki.