Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Arvo Valton: Soome-ugri kirjanduste osa keele säilitajana kasvab

Septembri keskel toimus Marimaa pealinnas Soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni 10. kongress, mida oli põhjust nimetada juubelikongressiks. Igatahes meeldis selline nimetus korraldajatele.

Suuresõnalisust lisas kindlasti asjaolu, et ka esimene kirjanike suurkokkutulek toimus 1989. aastal Marimaal toonase kohaliku kirjanike liidu esimehe ja olulise poliitiku Nikolai Rõbakovi initsiatiivil. Kongressi käigus meenutati lahkunud näitekirjanikku Rõbakovi, avati tema mälestustahvel ning anti välja tema kogutud teosed kolmes soliidses köites.

Erinevad kongressid
Olen olnud kõikidel kongressidel, välja arvatud eelmine, mis toimus Petroskois. Jäin tookord eemale, kuid olin üritusega pidevalt kaasas Interneti teel. 1996. aastast alates olen olnud assotsiatsiooni president.

Kõik kongressid on olnud erineva ilmega – järjekorras pärast Joškar-Olad niisiis Espoos, Egeris, Lohusalus, Sõktõvkaris, Saranskis, Ižkaris, Hantõ-Mansiiskis, Petroskois ja nüüd siis taas Marimaal. Igal kongressil on olnud oma teema, kuid erinevused on tulenenud siiski pigem poliitilistest muutustest ja korraldajamaa ning vahetute korraldajate eripärast.

Sellise hulga eriilmeliste kongresside puhul sobiks rääkida mingitest arengutest. Need annavad ühest küljest teada eeskätt poliitilistest muudatustest Venemaal, teisalt aga ka osavõtjate üha suuremast lähenemisest üksteisele ning vastastikuse mõistmise süvenemisest. Seda nii tänu isiklikele kontaktidele kui ka vastastikuse tõlkimise hoogustumisele, mis on olulisel määral ka tolle hõimuliikumise haru tulemiks.

Marid on üks julgemaid ja ettevõtlikumaid rahvaid idapoolsete soomeugrilaste hulgas, seda võiks kinnitada nii esimene kui ka tänavune kongress, kuigi vahepealsete aastate jooksul on vaimne vabadus impeeriumis teinud kiiret vähikäiku.

Peab tõdema, et kohal oli suhteliselt vähe nendest, kes osalesid ka esimesel kokkutulekul. Paljud soome-ugri rahvaste suured kirjanikud on vahepealse 20 aasta jooksul siit ilmast lahkunud.

Tähelepanu noortele
Seekordse kongressi teemaks oli noor kirjandus ja soome-ugri kirjanduste tulevik. Seepärast soovisime kongressil näha valdavalt noori kirjanikke ja kirjandusteadlasi ning kuulata nende ettekandeid. Infokirja sai tehtud isegi sellekohane ettekirjutus. Sellest hoolimata oli kohal ikkagi suur hulk kirjandusorganisatsioonide funktsionäre, noortest võtsid sõna vähesed. Ju nad polnud ka suulise žanriga eriti harjunud.

Eesti delegatsioonis on alati olnud kaasas just noorem kirjanikkond, nii ka seekord, ning ka ettekanded olid noortelt: eesti noorest luulest rääkis Mihkel Kaevats, proosast Peeter Helme ning tõlkekirjandusest meie delegatsiooni kuulunud, Tallinnas õppiv udmurdi luuletaja ning eesti keelest tõlkija Muš Nadii.

Olen nii oma ameti kui ka pideva tõlketöö tõttu jälginud tõuse ja mõõne kõikides idapoolsetes soome-ugri kirjandustes. Väga lühikeseks jäänud vabaduse, lootuste ja rahvusliku eneseteadvuse tõusulaine ajal eelmise sajandi lõpukümnendil hoogustus noorte emakeeles kirjutajate kirjandusse tulek ja õnneks kestab see siiani, mil kruvisid aina kõvemini kinni keeratakse.

Olukorras, kus nendelt rahvastel on ära võetud omakeelne haridus ja keeleseadusest hoolimata on asjaajamiskeeleks vaid vene keel, väheneb emakeeles lugejate arv, kuid ilukirjanduse roll keele säilitajana ja arendajana on aina kasvanud.

Keelte ja kultuuride kohal kummitav hävinguoht on küllap tinginud ka selle, et nii paljud noored tulevad praegu nendes maades kirjandusse. Eriti noored naised – ilmselt tajuvad nemad kui rahvuse kandjad ja jätkajad ohtu teravamini meestest, kes üritavad eneseteostust kas äris või on perspektiivituse tõttu pea longu lasknud ning otsivad pahatihti lohutust sealt, kust seda
tegelikult ei leita.

Tsensuur puudus
Marimaal äsja toimunud kongressi auks peab ütlema, et suhteliselt vähe oli tunda järelvalvet – nagu see oli peaaegu absurdini viidud suvel Hantõ-Mansiiskis soome-ugri maailmakongressi ajal. Suur vend hoidis muidugi silma peal, aga tuntavaid ebameeldivusi kongressi külalistele nagu ei tekitatud.

Kui välja arvata see, et hiljem ilmusid meie pikkadest intervjuudest keskajalehtedes üksikud väljanopped, mis andsid räägitut intervjueerijate lisakommentaaride abil mõnikord lausa vastupidiseks keerata.

Juuresoleval fotol oleme koos soomlase Kari Sallamaa ja ungarlanna Katalin Nagyiga televisiooni otsesaates, seal mingit tsenseerimist olla ei saanud. Nii ei kontrollinud keegi ka kongressi ettekandeid. Kuid ega seal ülearu teravaid sõnavõtte ka ei olnud, räägiti ikkagi kirjandusest.

Sellised valukohad nagu omakeelse hariduse puudus, rahanappus raamatute väljaandmisel, lugejate võõrutamine omakeelsest kirjasõnast ja sageli maad võttev lootusetus rahvuskultuuri säilimise suhtes on nagunii kõikidel meie kongressidel jutuks tulnud. Samas tehti ka mitmeid mõistlikke ettepanekuid olukorra parandamiseks – kuivõrd miski sai sõltuda meist enestest.