Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Madis Tuuder: Tverikarjalased – kas liig varakult maha kantud rahvakild?

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) soome-ugri ekspeditsioonide näol on tegu juba aastakümnete vanuse traditsiooniga, kus igal suvel võetakse ette ligi kuuajaline uurimisreis mõne soome-ugri rahva juurde. 1978. aastal professor Kaljo Põllu poolt ellu kutsutud reiside vältel on jõutud külastada pea kõiki soome-ugri rahvaid ja rahvakilde.

Lähtuvalt EKA spetsiifikast on uurimisgrupi põhiline huvi suunatud rahvaste ainelise kultuuri jäädvustamisele, viimasel ajal ka üha rohkem elukeskkonna kui terviku talletamisele, kasutades selleks kõikvõimalikke tehnikaid alates joonistusest lõpetades videofilmimisega. Sellesuvine ekspeditsioon siirdus Venemaale Tveri oblastis elavate karjalaste ja eestlaste juurde.

Kodumaalt põgenenud
Sihtkoha valikul osutus määravaks tõik, et tverikarjalaste näol on tegu soome-ugri liikumises pisut teenimatult kõrvale jäänud ning samas osalt mahagi kantud rahvakilluga. Nende saatus on mitmet pidi nukker.

Esiteks kunagine sunnitud lahkumine oma kodumaalt – tegu on valdavalt 17. sajandil usupagulastena oma ajalooliselt kodumaalt Karjalast väljarännanutega, kuna suur osa õigeusklikke karjalasi ei soovinud luterliku Rootsi riigi võimu all elada; ning teiseks paratamatu jäämine enklaavina otse Venemaa südame Moskva, mis sajandeid varem on juba mitmed põlishõimud endasse sulatanud, vahetusse mõjusfääri.

Just viimasest asjaolust tingitult pole tverikarjalastel eriti palju õnne olnud. Neil puudub territoriaalne autonoomia, olemasolev kultuuriautonoomia ei oma aga mingit reaalset teovõimet.

Fiktiivselt ning pisut etendatult toimivad nn rahvusrajoonid, millest kahte – Lihhoslavli ning Spirovot me oma reisi vältel ka külastasime. Lihhoslavli rajoon on ka kõige suurema karjalaste osakaaluga haldusüksus Tveri oblastis – 1989. aastal moodustasid karjalased sealsest elanikkonnast ligi 20 protsenti ja arvatavasti on praegune seis umbes samasugune. Lihhoslavli linnakeses töötab karjalaste etnograafiamuuseum ning karjala keele õpetajaid ettevalmistav pedagoogiline seminar. Olulisemateks karjalaste keskusteks on Tverimaal veel Rameški ning Maksatihha.

Numbrid valetavad?
Tänaseks on tverikarjalased soomeugrilaste hulgas üks enim assimileerunud rahvakilde, kadumas on keel ning paraku ka mälu. Tverikarjalaste massilisest sulandumisest annavad hea pildi numbrid. Kui 1926. aastal elas Tveri kubermangus ligi 140 000 karjalast, kusjuures Kodu-Karjalas elas samal ajal umbes 100 000, siis 2002. aastal loendati neid Tverimaal vaid ligi 15 000 hinge.

Viimastesse, aga ka varasematesse numbritesse tuleb suhtuda skeptiliselt, selleks annab alust ka käesoleval ekspeditsioonil kogetu. Näiteks konstateerisid mitmed laulumemmed, kellest mitmed veel karjalakeelses kooliski käinud, et nad on terve oma elu kuni tänaseni olnud ametlikult venelased, kuna nii on lihtsam ja kohati nende meelest ka loogilisem. Põhjused on teadagi arusaadavad. Teisalt rõhutasid nad uhkusega, et on sisimas ikkagi karjalased.

Teine rahvaloenduste andmeid kummutav näide ilmnes ühe karjalakeelse pere juures, kus perekonna teadaolevalt esimeseks ametlikuks karjalaseks kirjutati üsna peatselt armeesse minev ning ladusat emakeelt rääkiv perepoeg, kusjuures säärane manööver tehti just selleks, et poiss saaks kodumaad teenima minna just karjalase, mitte venelasena. Kõik ülejäänud pereliikmed on jätkuvalt passi järgi venelased, kuid samuti vaid olude sunnil ning vanast harjumusest. Selliste näidete sageduse peale mõeldes võib arvata, et tverikarjalaste tegelik arv võib täna olla tegelikkuses siiski suurem, võimalik, et koguni 25 000 inimese ringis.

Poe taga ja porilombis
Hoolimata nii mitmestki lootustandvast seigast on Tveri oblastis karjala keele olukord siiski kurb, kuid mitte oluliselt kurvem kui Kodu-Karjalas. Kõige nooremad karjala keelt igapäevaselt kasutavad inimesed on 40–50aastased ja sedagi teevad nad vaid siis, kui keskkond seda soodustab ehk kui leidub kriitiline hulk keele kõnelejaid.

Tihti on nendeks poe taga istuvad paadunud viinaninad, seevastu külas juhtohjad enda kätte haaranud heal järjel olevad ettevõtjad või külanõukogu funktsionärid salgavad oma päritolu maha, kuigi pikemalt peolaua taga vesteldes hakatakse ühel hetkel julgust kogununa heldinult karjalakeelseid luuletusi lugema. Keelesäilitajateks on paraku aga elurattalt maha jooksnud heidikud, kes moodsa venekeelse edumaailmaga kaasa ei oska minna.

Noored inimesed avalikult külatänaval esivanemate keelt enam rääkima ei kipu ning ega seda enam ei osatagi. Ühe Lihhoslavli rajooni külakooli karjalasest direktor, kes ka keeletunde annab, mainis, et tema südantsoojendavamaks hetkeks on see, kui õpilane mõnda sõna kuuldes ära tunneb, et seda on ta vanaema suust kunagi kuulnud.

Keelest paremini säilib teataval etnopsühholoogilisel mälul tuginev mentaliteet ja traditsioonid. Näiteks on karjala külades hoovid ja aiad tunduvalt puhtamad ja avaramad ning majandusliku heaolu poole pürgimist kohtab tihedamini kui naabruses asuvates vene külades. Kinnituseks, et tverikarjalasi on liiga vara ja valus maha kanda, on seik, kus meie tudengid kuulsid külatänaval poriloigus mängivaid lapsi omavahel elavalt karjala keeles rääkimas.