Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Madis Arukask: Ojati külastutes tunneb ehedat vepsa maiku


Vepsa memmed lauluhoos. Foto: Madis Arukask


Leningradi oblasti idaosas Podporožje rajoonis Ojati jõe kallastel asuvad tänapäeval viimased vepsa asualad, kus on nende emakeelset kõnet keskealise ja vanema põlvkonna suus veel ka igapäevaelu avatumas sfääris võimalik kuulda.

Seda ei juhtu enam kuigi tihti põhjavepslaste territooriumil Karjalas, kus vepsa keel on surutud koduseinte vahele, ka mitte Vologda oblasti mahajäävates või ümberrahvustuvates külades ning Boksitogorski rajoonis lõuna-vepsa asualal. Rahva seas ka Vepsariaks kutsutavas Ojati kandis võib tänapäeval ehk kõige ehedamalt tajuda seda keelelist ja rahvakultuurilist keskkonda, mis traditsioonilist vepsa maiku edasi annab.

Tegime selles piirkonnas koos Taisto Raudalaineni ja Alla Lašmanovaga välitöid teist aastat järjest. Varem olime külastanud põhjavepsa piirkonda Äänisjärve edelakaldal. Et kant ja rida keelejuhte juba tuttavad olid, kulus sel korral enese sisseelatamisele vähem jõudu.

Vajab talletamist
Palju aitas meid ka varasemast tuttav Piiteri vepslaste seltsi esimees Viktor Trifojev, kes ise sealtkandist ka pärit. Just tema kodukülastu Nemža kujuneski sel korral meie põhiliseks elamis- ja uurimiskohaks, kust tegime käike ka teistesse asulatesse – Vidlasse, Kurbasse ja Ladvasse. Parema keskendumuse huvides ei jagunud seekord aega Järvede, Pecoila, Pondala ja Mägjärve, samuti kaugemate kohtade külastamiseks.

Mitmetesse paikadesse pääseks tänapäeval ligi vaid kümneid kilomeetreid kas jalgsi, paadi või maastikuautoga liikudes. Meie Saab sai Venemaa kehvadel teedel niigi vatti, ekstreemsemad olud oleks siin võinud juba saatuslikuks kujuneda. Samas vajaksid paljud 1960ndatel mahajäetud vepsa külad, kalmistud ja poollooduslikud pühapaigad enne lõplikku kadu audiovisuaalset talletamist – kuni on veel elus sealt lahkunud või minema aetud vanureid, kes vastavat kohapärimust teavad.

Suuline kultuur
Seekordsel ekspeditsioonil kujunesid kesksemateks teemadeks Nemža ümbruse asustuslugu, kohapärimus, pühad ja pühakohad, samuti kalmistukombestik (itkemine, mälestamine), loitsud ja ravimine ning rahvausundiline personaalne maailmapilt. Vitaalsete vepsa memmede seltskondlikel kokkusaamistel, mida meid võõrustanud Galina Guljajeva meie heameeleks juhtuda lasi, oli meil võimalus talletada ka rohkesti kohalikku 20. sajandi paljuski venekeelset laulurepertuaari, aga kogeda ka elavat vepsakeelset klatši ja külakogukondlikku seeneniidistikku.

Et elasime ligi kaks nädalat oma keelejuhtidega kõrvuti, sai meile osaks ka vepsa kulinaarseid kogemusi: kürsasid, kalitkasid, uhhaad ja punši. Kokku kogunes selgi korral 13 tundi audiovisuaalseid intervjuusid, üle 800 foto, lisaks veel kümmekond tundi intervjuusid diktofonil.

Üks eredamaid muljeid paljude seas oli taaskohtumine Vidlas elava teadja Taisja Jegorovaga – nõiaga, kelle tuntus ei piirdu ainult lähikonnaga. Kirjaoskamatu inimesena pakub see vanem naisterahvas unikaalset võimalust kiigata suulise kultuuri haruldasse tegelikkusse, kus suhtutakse teisiti kirjasõna autoriteeti ning kus teadmised ja meelespidamised struktureeruvad meile sageli raskestihoomataval kujul.

Taisja puhul liitus siia veel tema eriline teadjastaatus ning sotsiaalne roll ravijana ning salateadmiste edasikandjana. Ehkki loitsud ja muud verbaalsed pöördumised üleloomuliku maailma esindajate poole on vepsa kogukonna seas üldisemalt kasutusel, hoidis teadja siin kindlat piiri ravisõnade ning muude nn tööasjade meile avaldamise puhul. Suhtudes meie huvisse rahu ja kaasaelamisega, jäi ta siiski sümpaatselt endaks.

Ussisõnad ja terariistad
Küll õnnestus meil mitmeid üldkasutatavamaid loitse nagu nikastuse- või ussisõnad kuulda teistelt keelejuhtidelt. Samuti saada vahetult osa ravitsemisest, kus tarvitati nii sõna kui terariistade väge. Võib öelda, et rahvapärased raviviisid ning kaasaegne meditsiin ei konkureeri siin kuigivõrd, vaid pigem täiendavad teineteist, laskumata samas selle praktiseerijate jaoks mingisse ülearu argumenteeritud dialoogi – mis rahvapärasele elutunnetusele omane polegi.

Kui miski välitöödel pärimuslikku rahvausku uurides – ja seda eriti vepslaste juures – iseloomulik on, siis just meile harjumuspärasest erinev arusaam loomulikust ja üleloomulikust, samuti nende asjadega tegelemine igapäevaelus. Küsimus pole siin usklikkuses või ebausus, vaid just elavas pärimuskultuurilises foonis, mis Venemaa perifeersemate rahvaste juures ulatub jõulise pidevusena ka tänapäeva.

Pärimus ei ole Vepsamaal vaid pelk viljeldav objekt, vaid elulise tõeluse edasiandmise kanal, kuigi siingi leidub isetegevuslikku pokazuhhat. Ehkki moderniseerumine on ammu jõudnud kõikjale Vene igapäevaellu, mäletab, teab ja kasutab vististi ka kohalik noorem põlvkond edaspidises elus vanemate elutunnetuse käigus kogetut – isegi kui selle kandjaks ei peaks enam olema vepsa keel.