Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Kadi Raudalainen: Kriis ühendab

Igakevadist rõõmu uuest tärkamisest muudavad sel aastal kahvatumaks pidevad teated süvenevast majanduslangusest, mis ei ole jätnud puudutamata vist ühtegi kultuuriühendust. Sellises olukorras on kerge tekkima küsimus: kust võtame jaksu toetada hõimurahvaid, kui me omaenesegi muredega hästi toime ei tule?

Headel aegadel on lihtne: kui on ressursse, on lennukaid ideid hõlbus teostada. Iga kord isegi viitsimata küsida, kas kellelgi on meie tegevusest otsest kasu või jäävad uurimistulemused, trükised, filmid, näitused pärast kombekohast esitlust hoopis riiulitele tolmu koguma. Sissetöötatud argirutiini ajel toimetades ning kindlaid radu mööda liikudes tekib ridamisi tublisid, ent samas ehk pisut elukaugeid tulemusi.

Kuid mida Venemaal elavad soome-ugri rahvad tegelikult meie jaoks tähendavad? Kõrvalseisja tavateadvusse on sageli vermitud rahvusromantiline kuvand söakalt oma keele ja kultuuri eest võitlevatest väikerahvaste esindajatest, rahvarõivad seljas ja laulud huulil.

Reaalse eluga kokku puutunud kõnelevad muud: hõimurahvaste üldkasutatavaim keel on vene keel, üleilmsed kultuurimuutused ei jäta puutumata kaugemaidki külasid, oma töö
teevad taaskord tsentraliseeruva suurriigi administratiiv-poliitilised suundumused – nii ongi rahvuslik identiteet üha enam kõhetumas. Ja seda hoolimata asjaolust, et viimastel aastatel on ka Venemaal mõningal määral soome-ugri rahvaste kultuurilisse turgutamisse panustatud.

Väidetakse, et kriisiajad on koostöö ja innovatsiooni katalüsaatoriks. See on aeg eneselt arupärimiseks, otsinguteks, uute võimaluste leidmiseks. Majanduses räägitakse palju klastritest, mis kujutavad endast mingis kindlas valdkonnas pikaajalist koostööd arendavate ja ühiseid eesmärke jagavate ettevõtete kooslusi.

Kitsamad ajad ärgitavad ehk meidki hõimutöös rohkem jõude ühendama, muutes nii ettevõtmised tõhusamaks, luues loomingulist sünergiat. Võib-olla peaksime meie – soome-ugri rahvastega koostööd tegevad organisatsioonid ja asutused – pidama rohkem aru sellegi üle, ega need rahvad ole meile jäämas pelgaks tutvustamis- ja uurimisobjektiks või eneseteostuse vahendiks?

Kas oleme suhelnud nendega kui võrdne võrdsetega, kas oleme neid kaasa tõmmanud omaenda argitegemistesse, mis võiksid suurendada eneseusku, teotahet ja äratundmist, et ka nende esivanemate põliskultuuris on midagi väärtuslikku ja teisenemisvõimelist.