Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Jaak Prozes: Tuhat aastat Venemaaga: juubelijutu asemel



Handi rahvariietes lapsed mullu Hantõ-Mansiiskis toimunud soome-ugri 5. maailmakongressi eel auvalves. Foto: Eha Viluoja

 

Venemaa ajaloolise tekkimise ja arengu kontseptsioon teeb viimasel aastakümnel läbi suuri muudatusi. Üha enam püütakse näidata, et Venemaa on tekkinud nagu omal ajal NSVLiit – rahvaste vabatahtliku liiduna. Algas see 2002. aastal, mil Moskva väitis, et tatarlased ja marid liitusid 450 aastat tagasi vabatahtlikult Venemaaga. Keskvõimu poolt eraldati suurem summa raha ja 2006. aastal korraldati vastavad pidustused.

Erinevad maride ja tatarlaste rahvuslikud organisatsioonid küll protestisid, et “vabatahtliku liitumise” tulemusena põletati Kaasan maha, sest Ivan Groznõi alamad edastasid teateid, milles kirjutati, kuidas kõik jõed olid laipu täis ja veri voolas ojadena. Sellele järgnesid aastakümneid kestnud ülestõusud. Mis vabatahtlikkusest saab siin juttugi olla? Kuid protestid ei aidanud midagi. Tähistati!

Staadionipidustused Udmurtias
2008. aastal tähistati Udmurdimaa vabatahtliku liitumise 450. aastapäeva, mis sedapuhku tõi kaasa üsna pretsedenditu kohtuasja. Nimelt leidis kuus julget udmurti, et aastapäeva tähistamine riivab nende rahvustunnet ega ole vastavuses tegeliku ajalooga. Põhjuseks asjaolu, et Udmurdimaad polnud 450 aastat tagasi olemas, Venemaagi oli vaid Moskva suurvürstiriik.

Samuti ei saanud olla juttu vabatahtlikkusest, sest kohalikud rahvad alistati mõõga ja tulega. Venemaa ülemkohtu kassatsioonikolleegium aga ei võtnud udmurtide hagi menetleda. Nii tähistati 2008. aasta septembris Iževskis ülima pidulikkusega Udmurtia liitumist, milleks kulus 18 miljardit rubla. Lisaks erinevate ehitusobjektide avamisele toimus Iževski staadionil hiiglaslik etendus „Sajandeid sinuga, Venemaa”, millest võttis osa kuus tuhat esinejat. Samas ei jätkunud regioonil raha uue udmurdikeelse aabitsa väljaandmiseks.

Tuhat aastat üheskoos
Selle aasta alguses tuli täiesti jalustrabav uudis. Nimelt on Venemaa president Dmitri Medvedev andnud välja käskkirja tähistada 2012. aastal mordva rahva Venemaa rahvastega ühinemise 1000. aastapäeva. Uskumatu, sest alles 1985. aastal tähistati mordvalaste Venemaaga vabatahtliku ühinemise 500. aastapäeva. Nüüd siis hüpati ajas veel 500 aastat tagasi. Vahepeal, näiteks 13. sajandil käinud mordvalaste sõjad erinevate vene vürstiriikidega oleksid nagu ajalookaardilt minema pühitud.

Huvitav on aga see, et tegelikult algasid need pidustused juba tunduvalt varem ja nad on seotud tuhande aasta möödumisega 1006. aastal sõlmitud rahulepingust Vana-Vene ja Volga-Bulgari riikide vahel. Rahu tulemusena jagati mõjusfäärid, osa mordva hõimudest sattus Vana-Vene riigi võimu alla ning hakkas Kiievile andamit maksma.

Tuhande aasta möödumist rahulepingust hakati tähistama juba 2006. aastal, siis avati keskne õigeusu kirik, jäähall ja üllatusena, millest kutsututel ilmselt aimugi ei olnud – korraldati aastapäeva tähistamiseks 2007. aastal võimas soome-ugri rahvaste festival „Šumbrat, Finno-Ugrija”.

Teatavasti võtsid festivalist osa ka Soome president Tarja Halonen, Ungari peaminister Ferenc Gyurcsány ja Venemaa president Vladimir Putin. Seega saidki soome-ugri rahvad ja slaavlased sümboolselt taas kokku, sedapuhku laulude ja tantsudega. 1000. aastapäeva tähistamine lõpeb pidulikult 2012. aastal, suurte pidustuste korraldustoimkonda juhib peaminister Putin isiklikult.

Uus rahvuspoliitika?
1000. aastapäeva tähistamise põhjuseid on mitmeid. Eelkõige nähakse selles fakti, et Moskva tunnistab mordvalaste osa Venemaa riikluse ja vene rahva kujunemisel. Tuleb tõdeda, et esmakordselt tunnustatakse niivõrd kõrgel tasemel soome-ugri rahvaste üldist osalust Venemaa riikluse tekkes. Seega tunnistab Venemaa sisuliselt oma soome-ugri juuri, milles võib näha teatavat eemaletõmbumist slaavlaste vanema venna rollist.

Teisalt võib toimuv olla Venemaa uue rahvuspoliitika esimeseks nurgakiviks – möödub ju tuhat aastat slaavlaste, turgi ja soome-ugri rahvaste rahulikust integratsioonist, mis pani aluse võimsale Venemaale. Moskva võib anda mõista, et kolme rahvusrühma tihedam integratsioon annab pinnase veelgi tugevama riigi tekkeks.

Vaatamata uue ideoloogia positiivsele poolele on igati põhjendatud ka soome-ugri ja turgi rahvaste rahvusaktivistide protest selliste juubelite korraldamise vastu. Eelkõige näevad nad selles oma rahvusliku väärikuse alandamist ja vabaduse eest võidelnud esivanemate mõnitamist. Samuti jääb neile mõistmatuks, miks peab see kõik toimuma nii otseses kui kaudses mõttes nende rahvuskeelte ja kultuuride toetamise arvelt.

Tõepoolest võiks praegusel nii-öelda katku ajal aastapäevade tähistamise asemel hoopis läbi aegade oma vabaduse eest langenud soomeugrilaste ja teiste rahvuste auks mälestusmärke püstitada. Kindlasti läheks see kordi vähem maksma kui 18 miljardit rubla. Samas pole praegu Venemaa majanduses parimad päevad, seega võiks Moskva alustada nii soomeugrilastelt kui ka teistelt „ühendatud” rahvastelt andestuse otsimist ja vabanduse palumist. See ei tohiks ju väga kalliks maksma minna.