Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Madis Arukask: Tänapäeva vepslased – kes nad on?

Tartus peetud konverentsil osalejad täheldasid kokkupuudete hõrenemist ühe lähima hõimurahvaga



Mida mõtleb vepsa mees kodukülas päikesepaistel pläru tehes? Foto: Madis Arukask

Vepslasi elab tänasel Venemaal ehk üle 8000 inimese, vähemalt kinnitab niimoodi Venemaa 2002. aasta rahvaloendus, millest ka juba hea mitu aastat möödas on. Seda on aga umbes kolmandiku võrra vähem, kui 1989. aastal. Millele on ka mõistlik põhjendus – kaheksakümnendate lõpp oli iseäranis seotud väikerahvaste uue tõusu ja lootustega Venemaal.

Ei saa salata, et väljapoole näidatav etnokultuuriline identiteet on impeeriumi rüpes elavatele väikerahvastele 20. sajandiga kujunenud mimikrilaadseks nähtuseks, mida väljendatakse ja kasutatakse või varjatakse ja eitatakse ennekõike taustsüsteemist sõltuvalt – praktilistel, ellujäämiskaalutlustel.

Füüsilise eksistentsi sõltuvus rahvuslikust kuuluvusest ei tohiks olla võõras teema ühegi suurriigi vähemusrahvale. Paratamatu on aga see, et koos pikaajalise tardumusega uude kaitsekesta hakkab ununema ka endine sisu. Kultuurivahetuse seisus olev kreool peab end mingil hetkel aga eriti valimatult tõestama hakkama, et seespool valitsevat segadust peletada.

Professionaalsed vepslased
Nii ei tea me tegelikult, millist tendentsi on nimetatud numbrite taga rohkem: kas omakultuurilist vepsa minevikku veel mäletada tahtvat venekeelset noorsugu või emakeelt mõistvat ja traditsioonilises vepsa elulaadis elavat keskmist ja vanemat põlvkonda.

Et aga juba üle poole endid vepslasteks pidajatest elab tänapäeval linnades ning moodsas vene infoväljas, on ootuspärane, et tulevik on pigem pealekasvavate venemaalaste päralt, kelle jaoks rahvuskultuuri viljelemine jääb paremal juhul hobiks, mis ei häiri soovituslikku riiklikku komforti.

On hea, et vepsa kultuuril on oma tipud teaduses ja kultuuris, et Petroskois ja Piiteris saab ülikoolitasemel õppida ka vepsa filoloogiat. Nendes ringkondades tegutsevate niinimetatud professionaalsete vepslaste olemasolu lisab rahvustööle olulise registri, mis muutumiste tuhinas, kuigi tihtilugu juba samuti juurtest kaugenenuna, omal moel tuge ja tagatist pakub.

Pärast taasiseseisvumist on Eesti teadlaste kontaktid vepslaste uurimisega ootuspäraselt hõrenema hakanud. Tartu Ülikooli soome-ugri eriala tudengid ei käi enam suvistel praktikatel Karjala ja Leningradi või Vologda oblasti vepsa külades. Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri asjadekogud pole endise ajaga võrreldes samuti silmatorkavalt kasvanud. Noorema põlvkonna elav teadmine meie idapoolsetest hõimurahvastest nihkub järjest rohkem fantaasiailma või ei mahu sinnagi.

Ka järelejäänud vepsa kultuuri uurijad  Eestis näevad selles ikka ennekõike omaaegset traditsioonilist metsade, jõgede ja järvede vahel elutsevate alepõletajate elma, sest kokkupuude uuemaga ning sellest tulenev vaatenurga muutumine eeldaks teistsuguseid võimalusi ja ressursse.

Vepsa konverents
Läinud aasta 17. oktoober tõi Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi saali kokku enamuse siinsetest uurijatest, kel vepsa piirkondade ja rahvaga tegelikku kokkupuudet olnud on. Valdavalt oli tegemist juba teenekate uurijatega, kel jõudsamad ajad tsivilisatsioonist eemalejäävatesse külastustesse ja kolgastesse käimiseks seljataga.

Ometigi andsid peetud ettekanded kuulajaskonnale olulist esmast või lisateavet vepslaste kultuuri ja eksistentsi eri tahkudest. Saame siin neid nimetada vaid ülevaatlikult ning loodame, et mõnelegi ettekandjatest mõjus esinemine innustavalt ettekannetes sõnastatu edaspidi uurimuseks vormistamisel.

Väikerahvaste, olgu siis läänemeresoomlaste või isegi Eesti paikkondlike rahvagruppide uurimisel koguneb teave ja äratundmine sageli piiskhaaval ning kipub jäämagi remargistikuks, millel on oht koos seda kandva uurijaga kaduda.

Väga innuka distsipliinidevahelise ning küsimusterohke ülevaate vepslaste asustusloost esitas Tanel Moora, kelle sõnavõtus põimusid ajaloolised, loodus- ja inimgeograafilised ning etnograafilised teadmised ja taustad. Leiu Heapost pakkus endise välitööainestiku põhjal sissevaate vepsa füüsilise antropoloogia valdkonda, mis mõjus valdavalt humanitaarteaduslikus auditooriumis värskendavalt ja piireületavalt.

Aleksei Peterson, tänu kellele Eestis Rahva Muuseumi vepsa esemekogu on vaieldamatult maailma esinduslikumaid, keskendus etnograafilise üksikasjalikkusega vepsa alepõllunduse spetsiifikasse. Seda eluala võib vepslase traditsioonilise elulaadi juures pidada ehk sama märgiliseks kui eestlasel rehielamut.

Tiiu ja Enn Ernits tegid tagasivaate oma 1980. aastatel eri piirkondades tehtud välitöödele. Ülevaates jagus tähelepanu Äänisjärve kaljutaidest vepsa etnomusikoloogia küsimusteni.
Seminari teises pooles kõneles Marje Joalaid vepsa isikunimede süsteemist. Joalaiu pikaajalised välitööd nimede ja muu keeleainese alal on taas oluline panus vepsa kultuuri talletamisel. Probleem nii siin kui ka Venemaal on omaaegsetele helikandjatele salvestatud materjalide füüsilises vananemises ja riknemises.

Samavõrd teenekas vepsa rahvakultuuri uurija Kristi Salve peatus vepsakeelse piiblitõlke sõnaloomel, tulles niimoodi kaasaegse keele- ja tõlkeproblemaatika juurde. Värskeimat, viimaste aastate välitööainestikku kajastasid folkloristide Taisto Raudalaineni ja Madis Arukase ettekanded. Mõlemal puhul oli tegemist isikukesksete käsitlustega, milles vanematelt keelejuhtidelt kogutud ainese kaudu toodi esile traditsioonisidusas vormis kajastuvaid maailmapilte, mille iseäralikku võimsust veel tänapäevalgi kogeda võib.

Seminari lõpus linastus veel dokumentaalfilm „Vepsa naised, mehed ja töö“, mis oli valminud Eesti Kunstiakadeemia 2006. aasta ekspeditsiooni tulemusena ja mida kommenteeris samal ekspeditsioonil osalenud Kristi Salve.

Järelkasvu napib
Kahtlemata ei piirdu vepsa rahvusteadustega tegelejate ring Eestis vaid eelpoolnimetatutega. Ka sel seminaril oleks saanud enamgi peatuda vepsa keele või musikoloogia uurimisküsimustel. Kõige keerulisem probleem on aga ikkagi seotud idapoolsete hõimlaste, iseäranis Venemaa läänemeresoome rahvaste uurimisega tegelevate eesti teadlaste uue põlvkonna hõredusega.

Ka laiemapõhjalisem hõimuliikumine ei saa põhineda pelgalt ettekujutustel, vaid tegelikel teadmistel ja elavatel kontaktidel. Nende puudumisel suubub meie suhe oma hõimlastega illusoorsesse kirjasaatja efekti, kus ka teaduslikul või poliitilisel kõrgtasemel elatakse eilsetes ettekujutustes või nähatahtmistes, millel pole aga enam sidet elava tegelikkusega.

Tegelikult keeb ka Venemaa soomeugrilaste keskmise ja noorema põlve teadlikuma hulga seas kirglik tegevus oma rahvaste ja kultuuride säilimise ja eluõiguse teel. See, meile tihtilugu kaugeks jääv protsess otsib oma sängi praeguse Venemaa poliitilises ja ühiskondlikus tegelikkuses ning vaatab eeskujuotsivalt mitmele poole. Eesti teadlaste roll siin on juba traditsioonidega, ulatudes tagasi Mihkel Veske või Paul Ariste ajastutesse.