Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Renāte Blumberga: Liivlaste elu edendaja Pētõr Damberg – 100


Pētor Damberg. Foto: Vaira Strautniece. Liivi kultuurikeskuse arhiiv

Pētõr Damberg sündis 9. märtsil 1909. aastal Dundaga valla Sīkrõgi (Sīkrags) küla Kīelki talus liivi kaluri peres. 1930te aastateni kasutas noormees oma teist eesnime Alfred. Vanematel Kōrli ja Kristīn Dambergil oli veel kaks last – Arnold ja Vilma, kõik pereliikmed rääkisid liivi keelt.

Esimese maailmasõja aastad veetis Pētõr Kuressaares, Haapsalus ja Tallinnas. Siin õppis ta ära eesti keele, mis hiljem osutus Eesti ja Soome teadlaste abistamisel ja liivi keelega tegelemisel väga kasulikuks.

Liivi keele näidete üleskirjutamist alustas Pētõr juba Dundaga põhikoolis õppides rahvaluuleteadlase ja liivi folkloori uurija Oskar Looritsa innustusel. Looritsaga tutvus Damberg ilmselt 1922. aasta suvel, mil teadlane külastas ekspeditsiooni käigus ka Kīelki talu.

Damberg hakkas üles kirjutama ka liivi rahvaluulet – muinasjutte, vanasõnu, laule ja mõistatusi – ja saatma neid teadlasele Eestisse. Kuid see polnud alati kerge. Näiteks ta Damberg 1926. aastal Looritsale: „Ikš vanā miez kītiz: „Pa veltõ sūdõ mitikš äb liktā!” Ne attõ väggi kaddlist, ku set minõn äb tultõ mingist materialõd jõvamõd.” (Üks vana mees ütles: „Tasuta ei liiguta mitte keegi suud!“ Nad on väga ihned, kui ma vaid mingeid materiaalseid hüvesid ei luba.)

Amet selgeks
Pärast Dundaga põhikooli lõpetamist 1925. aastal astus Damberg Ventspilsi riikliku ametikooli äriosakonda. Kirjutaja, kaupmehe või kontoritöötaja ameti omandamiseks tuli õppida kolm aastat ja teha seejärel aasta praktilist tööd. Pētõrist sai Ance vallavalitsuse praktikant. Ta oleks tahtnud küll ülikooli astuda, kuid vanematel nappis pojale edasise hariduse andmiseks raha.

Samal ajal tihenes koostöö Liivlaste Liidu ja Soome hõimuühenduste vahel. 1928. aasta augustis külastas Liivi randa Soomluse Liidu (Suomalaissuuden Liitto) hõimurahvaste osakonna delegatsioon, mille koosseisus oli Yrjö Jahnsson, kellest sai liivlaste suurim eraisikust rahaline toetaja. Sõlmiti liivi noorte hariduse toetamise leping, mille raames sai viie õppuri seas Jelgava õpetajate instituudis õppimiseks stipendiumi ka Damberg.

Kuigi ta viimastel aastatel enam Soomest rahalist toetust ei saanud, lõpetas ta instituudi kuus aastast kestnud õpingute järel õigel ajal – 1934. aasta juunis. Igal juhul soovis Damberg instituudi lõpetamisega tõestada, et ta pole liivi patrioot üksnes raha pärast, nagu olevat talle ette heitnud Liivlaste liidu juhatus, mille esimeheks oli tollal Maŗt Lepste.

Liivi kultuuri edendaja
Damberg jõudis instituudi ajal tegutseda ka liivi keele ja kultuuri alal. Näiteks kirjutas ta 1930. aasta jaanuaris Looritsale: „Me käime iga nädal härra Stahleri (Kolka liivlane) juures ja teeme midagi liivi keele alal. Härra Stahler on suur patrioot ja ta on ka hea liivi filoloog.” 1931. aasta juunis osales Damberg liivi delegatsiooni koosseisus neljandal soome-ugri kultuuri kongressil Helsingis, mille järel veetis Soomes veel kolm nädalat.

Sealt naastes oli Damberg aktiivne ja tulvil uusi ideid. Soome keeleteadlane Lauri Kettunen jutustab oma kirjas Yrjö Jahnssonile: „Mis puudutab liivlaste elu, siis olin suve hakul üsna pessimistlikult meelestatud, vähemalt vaadates Liivlaste Liidu juhatust, kes ei tee ise midagi ega lase ka teistel teha. Vālgamā (Volganski) ja Stalte tegevust liivlaste heaks ei kannata Lepste silmaotsaski, kuid tal endal pole ei võimeid ega tahtmist aktiivselt tegutseda.

Suve lõpul, mil Pētõr Damberg (see Sinu kasvandik) pöördus tagasi Soomest, kus oli muuseas üsna lühikese ajaga õppinud ära ka soome keele, tundsin ma rõõmuga, et hakkan tõepoolest uskuma noorte jõusse.” Kettunen mainis selles kirjas, et Damberg ja tema mõttekaaslased alustasid liivi noorte liidu loomist. Kirjutati valmis põhikiri, mis esitati 1932. aastal Jelgava ringkonnakohtule, kuid mingi vea tõttu seda ei kinnitatud. Ka Liivlaste Liidu juhatus ei olnud sellise vabamõtlemisega rahul. Seega jäi noorte liidu loomise kava ellu viimata.

Ajakiri ja lugemik
1931. aasta lõpus algas instituudi noorte jaoks kuukirja Līvli periood. Juba aasta varem kirjutas Damberg Looritsale, et üks instituudi õppejõududest tahtvat väga, et liivlastel oleks oma ajakiri. Idee jõudis Soome ja asjaga hakkas tegelema Helsingi akadeemiline hõimuklubi.

Ajakirja toimetajaks sai Jelgavas elav pensionärist liivlane Aņdrõks Stahler, liivi tudengid tegid palgata kaastööd. 1931. aasta jõulude ajal ilmus Līvli esimene number. 1933. aasta suvel viidi ajakirja toimetus üle Irēsse (Mazirbesse).

1933. aasta suve veetis Damberg Soomes, et koostada ja toimetada liivi keele lugemikku lastele. Ta palus, et Oskars Loorits saadaks talle oma kogudest liivi muinasjutte, mõistatusi ja vanasõnu. Raamatu väljaandmist korraldas Soomluse Liit, raha saadi liivi laste jaoks kogutud annetustest.

1935. aasta algul nägi raamat „Jemakīel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast” (Emakeele lugemik kooli ja kodu jaoks) lõpuks ilmavalgust. 1935. aasta juunis esitas Damberg koolide ametile palve väljastada luba lugemiku kasutamiseks rannakoolide liivi keele tundides, kuid seda ei antud. Komisjon leidis, et välismaal üllitatud raamat ei ole koolides kasutamiskõlblik selle ühekülgse, Läti elule ja ideedele täielikult võõra sisu poolest. Siis otsustas Soomluse Liit levitada raamatut liivi lastele tasuta kodus lugemiseks. 1938. aastast alates lubati seda ka
koolides kasutada.

Liivi õpetaja
1934. aasta sügisel asus Damberg aastaks sõjaväeteenistusse Rēzeknes, sealt vabanedes alustas ta kohe tööotsinguid. Ta püüdis saada õpetajaks ükskõik missuguse liivi küla koolis, kuid tulutult. Lõpuks sai ta ajutise õpetajakoha, kuid mitte Liivi rannas. Alles 1937. aastal sai Dambergist Pizā (Miķeļtornise) I astme põhikooli halduri kohusetäitja.

Siiski ei saanud ta kohe liivi keele õpetamisega pihta hakata. Esialgu õpetas liivi keelt senine vastava hariduseta, ent pikaajaliste kogemustega õpetaja Maŗt Lepste, sest Damberg tunnistas, et ta ei taha teise käest leiba ära võtta. Damberg rääkis Pizā lastele palju liivlastest ja see kandis vilja, sest 1938. aasta talvel õppis Pizā koolis liivi keelt kolmandiku võrra rohkem õpilasi kui tavaliselt – 30 last.

Pool aastat pärast töö alustamist kirjutas Pētõr oma kirjasõbrale Looritsale, et koolis minevat tal suhteliselt hästi ning et tal on küllaltki suur autoriteet nii eelmise koolihalduri kui ka kasvandike silmis. Ka külarahvas suhtuvat temasse hästi: „Nüüd olen õpilaste seas teinud kõva propagandat liivi keele õppimise, rahvaluule kogumise ja ka vanade asjade korjamise suhtes. Kui mul peaks aega olema, hakkan ka ise folkloori koguma.”

Kui Lepste sai 1939. aastal tööd Užava tuletornis, avanes Dambergil lõpuks võimalus asuda koolis liivi keelt õpetama. Pizās elades osales Damberg aktiivsemalt ka liivi ühiskondlikus elus. 1938. aasta veebruaris valiti ta Liivlaste Liidu juhatuse asesekretäriks. Liivi rahvamaja avamispeo jaoks 1939. aasta 6. augustil oli Damberg spetsiaalselt ette valmistanud esinemise koos meeskooriga.

Dambergi alustatud tööd ja kavatsused Liivi rannas katkestas Teine maailmasõda. Pärast sõda tuli liivi keele õpetamine ja muu liivlastega seotud tegevus pikemaks ajaks unustada. Alates 1945. aastast töötas Damberg lühikest aega õpetajana Irē (Mazirbe) ja Pope koolides, seejärel Krūte ja Staldzene koolides kuni 1962. aastani, mil ta suundus Katvarisse, kus töötas eriinternaatkoolis pensionile minekuni 1969. aastal.

Siiski aitas Damberg endiselt eesti teadlasi liivi keele alastes küsimustes. Näiteks kogus ta 1950ndail aastail Eesti Teaduste Akadeemia ülesandel mitmel suvel liivi kohanimesid. 1963. aastal pöördus Eesti TA keele ja kirjanduse instituudi folkloristika sektor Dambergi poole palvega koguda liivi vanasõnu. Aastail 1964, 1965 ja 1970 saatis ta instituudile kokku 542 vanasõna.

1977. aastal alustas ta sama instituudi soome-ugri keelte sektori ülesandel keeleteadlase Tiit-Rein Viitso juhtimisel tööd suure liivi-eesti-läti keele sõnaraamatu koostamise juures. Dambergi jutud liivi rahvakultuurist (jahipidamine, kalastamine, pulmad, õllepruulimine, leivaküpsetamine, liivi toidud) on avaldatud 1975. aastal Helsingis.

Need lindistas 1971. aastal Tallinnas Soome keeleteadlane Seppo Suhonen. 1960. aasta suvel pidas Damberg plaani astuda Tartu Ülikooli kaugõppesse – talle oli lubatud, et ta saab emakeele eksami sooritada liivi keeles. Unistus ülikoolist ei läinud siiski täide. See-eest täitus teine unistus: 1972. aastal asutati Riias Dambergi aktiivsel osalusel liivi lauluansambel Līvlist, milles Damberg osales elu lõpuni.

Pärast pensionileminekut elas Pētõr Damberg Ādažis, kus ta suri 25. aprillil 1987. aastal. Õpetaja on maetud Baltezersi kalmistule.

Tõlkis Valts Ernštreits