Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Grigori Mussaljov: Lugu sellest, kuidas ma Grigošini sünnipäeva ära rikkusin
















            


Grigori Mussaljov (Kšumantsjan Pirguž)

Ersa keele päästefondi esimees

Selleks, et juhtunut lahti seletada, peab alustama otsast peale. Umbes sellises Agu Sihvka stiilis kirjutab Grigori Mussaljov ajalehe Erzjan Mastor ühes novembrikuu väljaandes. Tegemist on ainukese regulaarselt ilmuva opositsioonilise ja sõltumatu ajalehega Venemaa soome-ugri maailmas. Artikli põhjal võib mõista, kui raske on ühe väikese rahva keelel Venemaal elus püsida.

3. novembril sõitsime koos ersa aktivistidega Pensa oblastisse Jeremejevo külla, et tähistada ersa luuletaja Jakov Grigošini 120. sünniaastapäeva. Sõitsime taksoga kohale kella kümneks, sünnipäev algas kell kaksteist päeval. Võtsime kohe nii-öelda härjal sarvist, laotasime lauale ersakeelsed kassetid, videofilmid, raamatud ja Erzjan Mastori ajalehed.

Meie juurde astus kohaliku kultuurimaja direktor ja ütles, et me lauad puhtaks teeksime, sest kohe hakatakse neil laudadel raamatuid müüma. Küsisin ersa keeles: „Mis raamatuid müüma hakatakse?” Tema aga vastas: „Ma olen venelane ja mordva keelest aru ei saa!” Ma ütlesin: „Ma ei oska ka mordva keelt, sest sellist keelt pole olemaski, oskan ainult ersa ja mokša keelt.” Vestluse ajal lähenesid meile teisedki inimesed, kellest neli olid ersa rahvariietes ja ma tervitasin neid ersa keeles. Nemad vaatasid mind nagu mingit lummutist. Selgus, et nad ei oska ühtki ersakeelset sõna. Üks neljast osutus üldse armeenlaseks, kolm aga olid sama küla ersad.

Siiski hakkasime kohalikega vestlema. Rõõmustasime, et vanem põlvkond ikkagi rääkis ersa keelt. Meenutasime Grigošinit ja teisi kirjanikke, rääkisime Erzjan Mastori ajalehest, ersa rahva tsaarist Purgazist, ersa rahva olukorrast ja muust sellisest. Meid kuulati tähelepanelikult. Mõne aja pärast tuli taas kultuurimaja direktor ja ütles, et me koristaksime oma raamatud laudadelt, sest raamatute müük keelati ära.

Küsisin siis: „Kes keelas?” Tema oli vait, tuli kümne minuti pärast uuesti ja käskis karjudes raamatud laudadelt koristada. Ütlesin siis, et me ei tulnud siia mitte pidutsema ja jooma, vaid ersadele nende endi kultuuri tutvustama. „Paljud neist pole kunagi oma emakeelset raamatutki käes hoidnud,” lisasin ma. Selle peale soovitas direktor raamatuid kooli juurde müüma minna. Ütlesime siis, et rahvas koguneb ju kultuurimajja.

Ja tõepoolest, saal täitus külarahvaga. Meie tähelepanu keskendus kolmele mehele, kes seisid meie lähedal. Saime aru, et nad kuulasid tähelepanelikult pealt meie vestlust kohalike ersadega. Ilmselt oli tegemist „kõrvadega”. Kui direktor tuli taas meid ära ajama, ütlesin, et kogu rahvas kogunes siia ja mina ei liigu mitte kuhugi.

Varsti pärast lõunat saabusid peakorraldajad ja kõrged külalised. Pöördusin Mordva vabariigi rahvuspoliitika komitee esimehe poole, et kõne pidamiseks aega küsida. Tema ütles, et ei tea midagi. Siis pöördusin mehe poole, kes esimehe läheduses seisis, et ta annaks mulle sõna. Esimees aga ütles: „Ära siin kamanda!” Pöördusin samas seisva naisterahva poole sõnumiga, et kavatsen pärast kõnet ka kooliraamatukogule raamatuid kinkida. Tema viis mu õhtujuhi juurde, kes selle soovi üles kirjutas.

Kõik, kes hiljem lavale tulid, rääkisid vene keeles, kaasa arvatud rahvuspoliitika komitee esimees. Tõsi, ta ütles siiski kaks sõna ersa keeles: Šumbrat jalgat – tervist, sõbrad. Aga Mordva kirjanike liidu esimehel ei jätkunud ei autunnet, tarkust ega julgust öelda kas või paar sõna keeles, milles kirjutas samas külas sündinud Grigošin. Ning seda vaatamata sellele, et 95 protsenti kohaletulnutest olid ersad.

Sellega solvas ta poeedi mälestust, kes lasti maha aastail 1937–38 nagu ülejäänudki seitse Pensa oblastis elanud ersa kirjanikku. Lasti maha kui rahvuslased, ühte neist süüdistati kogunisti tunneli kaevamises Saranskist Helsingisse.

Lõpuks siis anti mulle sõna. Läksime koos kaaslastega lavale, kuhu võtsin kaasa ka raamatud. Tervitasin kohaletulnuid ersa keeles ja kutsusin raamatuid vastu võtma kooliraamatukogu juhataja. Viskasin veel nalja, et meie fond on rikas mitte ainult tarkuse poolest, vaid ka materiaalselt, kuid keegi ei tulnud raamatuid vastu võtma.

Rääkisin ersa keeles edasi. Ütlesin, et seda keelt armastas poeet ja selle keele pärast lasti ta ka maha. Ja praegu ei oska alla 20-aastased noored enam ersa keelt. Lasteaedades ja koolides käib kasvatus ainult vene keeles, ersa keelt õpitakse vaid fakultatiivselt. Enne Teist maailmasõda oli 12 kõrgemat pedagoogikakooli, kus valmistati ette ersa keele õpetajaid. Nüüd pandi viimanegi kinni.

Rääkisin veel natuke, kuni esireast kõrgete ametimeeste seast kostis: „Rääkige vene keeles, ma ei saa aru!” Ütlesin siis talle, et see on tema probleem ja soovitasin tõlki otsida. Ma ei jõudnudki meenutada Grigošini suuri esivanemaid, kuulutada välja minutilist leinaseisakut ja süüdata küünalt, kui juba trügis lavale rajooni administratsiooni juht. Ta rebis mu kõnet takistades mikrofoni ja süüdistas, et isegi Grigošini sünnipäeval ei saavat ma läbi poliitikata.

Tegelikult ei saanud ta ise poliitikata hakkama, sest mainis, et on rahvuselt venelane ja oli olnud samas külas kolhoosi esimees, kui kõik rahvad elasid sõpruses. Kui ta lõpetas, haaras ta mu parema käe ja tahtis mind kõrvale viia nagu poisikese. Tõmbasin siis käe ta haardest ja haarasin mikrofoni, ütlesin: ”Näete, kuidas meid kamandatakse, ei au ega häbi! Ersad! Kui tahate hästi elada hästi, peate olema poliitikas kirjaoskajad, peate olema konkurentsivõimeline rahvas, et teised ei saaks teid petta. Ersad, mõelge oma aruga! Võõra aruga elab ainult loll! Tänan tähelepanu eest!”

Lahkusin lavalt. Minu järel tahtis veel sõna võtta mu kaaslane, aga seda ei antud. Pöördusin siis esireas istuvate võimuesindajate poole: ”Mis provokatsioone te siin korraldate?” Teisest reast aga tõusis üks „kõrvadest” ja karjus: „Vait, või ma viskan su saalist välja!”

Hiljem kontserdi ajal tulid minu juurde inimesed ja tänasid mind õiglase kõne eest. Kui lahkuma asusime, karjus kultuurimaja direktor meile järele: „Minge! Minge ära, ei ässita siin rahvast!” Mina aga kutsusin ta enda juurde ja sosistasin talle kõrva: „Mine sa ise ka...”

Tõlkis ja toimetas Jaak Prozes