Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Kari Sallamaa: Sügavusest ma hüüatan, Uralia (Hõimuklubi ettekanne)

Vana ladinakeelne lamentatsioon De profundis exclamo on tõlkes ”Sügavusest ma hüüatan”. Kas meie rahvaste ajaloolised ja nüüdisaegsed kannatused annavad selleks hüüatuseks alust? Ma olen veendunud, et kui meie tahame edasi elada omaette rahvastena globalisatsiooni ja infoplahvatuse olukordades, peame uuesti leidma oma juured – ürgse mütoloogia ja ajaloo, aga kõigepealt varjatama oma keeli – uurali keeli, säilitama nende omapärast sõnavara ja leidma selle pinnalt uusi sõnu, toetudes keele algstruktuurile. Novoje slovo v starom jazõke, nagu ütlesid vene formalistid peaaegu sada aastat tagasi.

Mu huvi eesti, karjala, ungari ja teistegi soome-ugri rahvaste kultuuri vastu sai alguse peaaegu 50 aastat tagasi, kui ma õppisin Helsingi ülikoolis soome filoloogiat ning eestlust legendaarse eesti keele lektori Eeva Niinivaara juures. Fennougristide kongressil Turus 1980. aastal pidas professor Péter Domokos Budapesti ülikoolist tähtsa ettekande soome-ugri võrdlevast kirjandusuurimusest teatud määral tulevase projektina, kui seda teadust tema arvates veel polnud. See idee äratas minus huvi soome-ugri asjade vastu.

Kogusin materjali soome-ugri kirjandustest 1984. aastal Tallinnas, 1992. aastal Karjalas Petroskois ning 1996. aastal Ižkaris Udmurdimaal. Aga alles siis, kui ma osalesin esimest korda Soome-Ugri Kirjanduste Assosiatsiooni (AFUL) konverentsil Lohusalus 1996. aasta suvel, kogesin ma suurimat vaimustust meie rahvastest, eriti kultuuri vallas. Seal kohtusin jälle Domokosiga, kes oli AFULi esimees ja andis toona selle koha üle Arvo Valtonile. Arvo on nüüd olnud meie esimees peaagu 14 aastat. Mina olen Soome esindajana üks aseesimeestest.

Lisaks sellele olen ma paar aastat olnud Oulu Tuglase seltsi esimees. Korraldasime Eesti rahvuspäeval 24. veebruaril soome-ugri õhtu, kus esines väga tähtsa ettekandega ka siin tuntud soome demograaf, dotsent Seppo Lallukka. Ta tõi esile väga pessimistlike arve uurali rahvaste vähenemisest Venemaal. Aga ka saamide arv on vähenemas – mitte niivõrd põhjasaamide, kuivõrd Soome inarisaamide ja veelgi enam õigeusklike koltade oma. Rootsi poolel on uume- ja piitimesaami rääkijaid alles jäänud ainult mõnikümmend. Ka Venemaa poolel Koola poolsaarel on saamide arv kahanemas. Saamide assimilatsioon on käimas eriti suurtes linnades, kus elab varsti juba enamik saamidest, lahutatuina oma nii-öelda kodualadest.

Venemaal moodustavad uurali rahvad ainult kaks protsenti tervest elanikonnast. Kokku on soome-ugri rahvad aastate 1959 ja 2002 vahel kahanenud 14 protsendi võrra. See puudutab nii suuremaid kui ka väiksemaid meie rahvastest. Näiteks mordvalasi (siin pole võimalik eristada ersasid ja mokšasid) oli veel nõukogude aja lõpul natuke üle miljoni, viimase tsensuse järgi on neid alles jäänud aga vaid 843 000 – see tähendab kahanemist 15 protsendi võrra. UNESCO ohustatud keelte kuueastmelisel kaardil on suurematest soome-ugri keeltest ohustatud mari ja komi keel ning mordva keeled, raskesti ohustatud on vepsa, vadja ja samojeedi keeltest sölkupi keel.

Kahanemise põhjuseid on palju: suremus alkoholismi tõttu, integratsioon suurvene natsionalismi survel, mistõttu registreeritakse rahvaloendusel oma rahvus etnilise diskrimineerimise hirmus venelaseks. Samuti on mõjunud ka Vene sisepasside vahetamine, sest enam ei ole võimalust oma rahvust passis avaldada. Emakeele või esivanemate keele oskamatus laieneb. Ehkki Venemaa põhiseadus lubab emakeele õpetamist, on praktika mitmel pool teistsugune. Rahvuslikke koole jääb vähemaks.

Seppo Lallukka mainis näitena, et Permikomi ringkonna pealinnas Kudõmkaris, mille elanikest pooled on permikomid, küsis seal ilmuv ajaleht Parma (Ürgmets) hiljuti: ”Mida emakeelega peale hakata?” Aga üks aktiivne kooliõpetaja oli veennud lapsevanemaid emakeele tähtsuses ja nii säilis komi keel koolikavas. Kremli plaanid hävitada rahvuslikud autonoomsed alad on tabanud just permkomisid, kuigi nad olid ainukese soome-ugri rahvana oma autonoomses ringkonnas enamuses. Seepärast tuli autonoomia hävitada, permikomide ala ühendati Permi oblastiga.

Venemaa tolleaegne president Vladimir Putin ütles soome-ugri rahvuspeol Saran Ošis (Saransk) 2007. aasta juulis, et rahvaarvu vähenemine puudutab tervet Venemaat, kõiki rahvusi. Demograafiline vene rist (russki krest) tähendab, et suremus tõuseb ja sündimus kahaneb. Venemaal on sündimus industriaalmaade tasemel, aga suremus arengumaade tasemel. Venemaa elanike eluiga on Euroopa Liidu maadest madalam – naistel 10 aasta ja meestel 15 aasta võrra. Eriti suur on suremus soome-ugri rahvaste meeste hulgas. Näiteks permikomi mehed surevad 54–58 aasta vanuses, Komimaal paiguti isegi alla 50-aastastena.

Dotsent Seppo Lallukka andmeil tõuseb ainult Venemaa põhjarahvaste arv ning nende hulgas on veduriks just uurali rahvad: handid, mansid ja neenetsid. Laste arv perekondades on suur, eluviis omapärane ja nendel rahvastel on teatuid privileege maksudes ja tervishoius. Muidugi on üks tegur see, et põhjarahvaste rahvaarv on väike ega kujuta endast mingit ohtu suurvenelastele ega suurettevõtete spekulatsioonidele nafta ja gaasiga.

Teine rahvaste rühm, kelle arv tõuseb, on islamiusulised turgi rahvad, eriti tatarlased. Nendel on suured perekonnad ja tatarlased on keskmiselt demograafiliselt nooremad kui soomeugrilased. Tatarstani olukord on majanduslikult ja kultuuriliselt teist klassi kui väikestel põhjarahvastel. Sellepärast on eriti tähtis, et Venemaa uurali ja turgi rahvaste, nende rahvuslike organisatsioonide vahel on tekkinud koostöö. Vene-Georgia sõda läinud aasta augustis jättis varju samal ajal Kaasanis toimunud koostöönõukogu Idel-Urali loomise. Sinna kuuluvad Kesk-Venemaa soome-ugri rahvastest ersa, mari ja udmurdi rahvusliidud ning turgi rahvastest tatarlased, baškiirid ja tšuvašid. Selline kahe mitte-indoeuroopa rahvusrühmade platvorm on senini olnud puudu.

Rahvusrühmade koostöö on juba hakanud võtma konkreetseid vorme. Islamnetis on olnud lugeda selliseid pealkirju nagu „Tatarlased toetavad hante ja neenetseid võitluses naftafirmade ja Gazpromi tekitatud keskkonnakahjude vastu“. On huvitav jälgida, mis laiemast koostööst välja tuleb. Kreml on ju ikka tundnud hirmu rahvade horisontaalsete kontaktide vastu, lubatud on ainult tsentraliseeritud vertikaalsed käsksuhted.

Venestumise põhjuseks on suurriigi tsentraliseerimine pärast veelgi suurema Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Nõukogude aja lõpul oli võimalik lühikese aja vältel oma rahvuslippe lehvitada ja oma rahvuse üle uhke olla. Aga see etniline eufooria varises ruttu kokku esimese Vene depressiooni ajal, mis algas 1990te lõpul. Kremli rahvuspoliitika suunab end suurvene natsionalismi poole, sellest vaatepunktist on vähemusrahvaste etniline teadvus ohtlik natsionalism. Väikesed rahvuseliidid on oma positsiooni assimilisatsiooni survel kaotamas. Vähe on selliseid venelastest võimumehi, kes austavad oma vabariigi rahvust ja näevad selle väärtust ka mujal kui etnofestivalitel ja rahvariietes leiba-soola jagamas.

Aitab aga negatiivsetest ja pessimistlikest andmetest. Kust tuleks veel selliseid häid uudiseid nagu eelöeldud Idel-Ural? Üksikuid positiivseid teateid tuleb näiteks Karjalast, kus väikese lüüdi keele prestiiž areneb rahvuskeskuses Kuujärvel. Helsingin Sanomat teatas 29. märtsil, et keelepesade pilootprojekt on käivitunud Soome kultuurifondi toetusel ja hõimuaktivisti Annika Pasaneni koordineerimisel Kalevalas (Uhtua) ning sama plaanitakse teha ka Kostamuses, Pääjärvel, Petroskois, Prääsäs ja Aunuses.

Aga Venemaa Föderatsiooni regionaalarenguministeeriumi rahvusasjade osakonnast on Petroskoisse tulnud hoiatusi, et keelepesa-tegevuse eesmärk on etnilise vähemuse segregatsioon. Karjala haridusministeeriumis esineb kahtlusi, et välismaalt tahetakse kohalikku pedagoogikasse sisse tuua võõraid lääne elemente. Nende arvates tuleks rahvuskultuurilistele kasvatusprogammidele luua normid ja reeglid, mis võib aga aastaid aega võtta. Kuid nii ministeeriumi osakonnajuhataja Valentina Garankina kui Uhtua keelepesa õpetajad Nadja Lutohhina ja Lena Gritšenko on teisel arvamusel, nende meelest peab karjala keele revitaliseerimine algama kohe. ”See on ajaloo viimane võimalus,” ütles Garankina Helsingin Sanomate toimetajale Kirsikka Moringile, kes on tuntud sugulasrahvaste sõber ja M.A. Castréni seltsi juhatuse liige.

Palju oleneb rahvusliku intelligentsi teadvusest ja eneselootusest. Veerandsajandi möödudes on ikka veel jõus Rootsi mõrvatud peaministri Olof Palme aforism: ”Poliitika on tahtmise asi.” Rahvastel on tarvis aga ka eesmärke. Nende klassikud, nagu mansi Juvan Šestalov, hant Jeremei Aipin ning neenets Prokopi Javtõsõi saavad näidata teed noorematele kirjanikele.Tähtis on see, kas nooremad oskavad kasutada oma keelt. Nagu ütles Arvo Valton noortele intelligentidele Joškar-Olas AFULi 10. kongressil läinud aasta septembris: ”Kasutage ikka oma keelt, kus vaid võimalik, andke teostele ja tegelastele omakeelsed nimed”. Ja veel varem ütles Kauksi Ülle etnofuturistide kolmandal kongressil Tartus 1999. aastal: „Võro kiile kõnõlamine-i massaq midägi". Oma väikese keele rääkimine maksab tegelikult palju, see on kullast väärtuslikum.

Emakeele praktiline ja eriti kunstiline kasutamine on enam kui tähtis, kultuuri elu ja surma küsimus. Seda rõhutati väga kaalukalt AFULi kongressil Joškar-Olas. Aga oluline on ka see, mida väikese keelega teha, mida selle kaudu ütelda. Nagu suurepärane komi poetess Nina Obrezkova Joškar-Olas ütles, ei piisa vaid sellest, et kirjutada emast ja armastusest, nagu noored uurali luuletajad, enamasti plikad teevad, vaid teemade hulka peaks kuuluma ka poliitika, eetika, ökoloogia jne.

Noorte soome-ugri inimeste organisatsioonid – noorsooühing MAFUN ja tudengite IFUSCO – on koostöö ja tuleviku seisukohast tähtsad foorumid. AFULi keelelis-kirjanduslik liikumine on tähtis, eriti keelte vastastikku tõlkimine, mis on teemaks tuleval aastal Soome Oulus toimuval AFULi 11. kongressil. Näiteks see suurepärane töö, mida Arvo Valton on teinud ja teeb noorte soome-ugri autorite lüürika tõlkimiseks ja avaldamiseks Eestis. Kahjuks meie Soomes ei ole veel jõudnud samale tasemele, aga planeerime tulevase kongressi jaoks välja anda Kesk-Venemaa noorte autorite antoloogia.

AFULi Lohusalu konverentsil 1996. aastal kohtusin esimest korda Kauksi Üllega, sama aasta sügisel saime kokku ka Oulus Soome-Eesti luulesillal. Seal esines ka Karl-Martin Sinijärv, praegune Eesti Kirjanike Liidu esimees. Nii et ma sain tuttavaks etnofuturismi emaga ja selle mõiste isaga. Selle aasta maikuus kahekümneaastaseks saav etnofuturism, mis sündis Tartus Eesti iseseisvuse taastamise protsessi käigus, on üks kõige viljakamaid esteetilis-kultuurpoliitilisi programme.

Kui kõik ei veel ole kursis, mis etnofuturism on, siis ütlen paar selgitavat sõna. Ma võtan kindluse mõttes määratluse algrühmituse pabereist: „Etnofuturismi mõte on ühendada omavahel kultuuri kaks äärmust, et oma ja iidne kohtuks üleilmse ja uuega. Etnofutu on mõtlemisviis teistsuguse tuleviku jaoks.“ Ja Piret Viirese sõnadega tema ettekandest Jyväskylä fennougristikongressil 1995. aastal: „Etnofuturism ühendab arhailise, ürgse, meie rahvusele ainuomase sisu ja moodsa, mõnikord lausa futuristliku vormi. Või siis vastupidi – arhailise vormi (näiteks regivärsi) ja uue, kaasaegse sisu.“ Etnofutut iseloomustasid ka mõisted provintsiaalsus ja perifeeria, mis on enam tuntud postkolonialismi teooria mõistena marginaalsus.

Ja nii selgitas etnofutu ilmingud selle uurija Ott Heinapuu etnofuturismi 4. konverentsil Tartus 2001. aastal: „Etnofuturism näeb ka väiksematel rahvastel võimalusi edaspidi oma rahvuslikke omapärasid säilitada. Orienteerutakse tulevikule, rahvuslikku kultuuri nähakse dünaamilisena ning ajas muutuvana. Võõra materiaalse kultuuri elementide omaksvõtmisel ei nähta paratamatuna võõra vaimse kultuuri ülevõtmist. Peetakse võimalikuks etnilise diversiteedi edasikestmist.“

Tulevik on minevikus, ega ka see pole paradoks. Ma ei ole konservatiiv ega unista mingit mineviku aetas aurea’st, kuldsest ajastust. Selliseid ei ole kunagi olnud, ikka on olnud vanad halvad ajad. Aga raskuspunkt on mujal. Minevikukultuuri kõrge tase ja imeline tehnika aitab meid aru saada millestki elutähtsast ja luua uut. Ma mainin ainult etnofuturist Kärt Summataveti sõlgi. Traditsioonilised motiivid saavad täitsa nüüdisaegseteks ja ainulaadseiks eheteks: „Ema sõlg laulab”.

Üks ühine asi meie rahvaste juures on see, et eestlased ja soomlased on ikka austanud puid. Seda näitab mahukas teos „Puiden kansa“ (Puude rahvas, koostanud Ritva Kovalainen ja Sanni Seppo, kirjastanud Pohjoinen 1997), kus on sees ka Lauri tamm ja teised Eesti pühad puud. Sellel on palju tegemist maausuga. Peame rääkima karu keelt, laulma kase laulu.

Läinud aastal andis soome kirjanik Jouni Tossavainen, M.A. Castréni seltsi ja AFULi juhatuste liige, välja oma puuteemaliste luuletuste kogumiku nimega „Kuusikirja“ (Kuuskraamat), selles sisalduvas essees ”Kuuskede juured” mõtiskleb ta looduse ja tsivilisatsiooni suhetest.

Tähtis on eelkõige see, et etnofuturism on suutnud laieneda Venemaal elavate sugulasrahvaste etnopoliitiliseks programmiks, eriti Udmurtias, kus kõik noored intelligendid on etnofuturistid. Aga etnofutut tuntakse ka mujal, näiteks Marimaal ja Komis, seal küll peamiselt kujutavate kunstnike hulgas.

Ma olen olnud etnofuturismi filosoofia kujunemise vanaisa, nagu nooremad etnofuturistid on ütelnud. Kõige tähtsam on, et see on andnud võimalusi süvendada soome-ugri, uurali maailmavaadet, leida sellisi filosoofe, kelle mõtestest oleks kasu etnofutu arendamiseks. Lisaks komi geeniusele Kallistrat Žakovile (Garamort) olen ma leidnud eriti palju Uku Masingu mõtetest, tema ideedest indogermaani ja uurali keelte mõtteviisi erinevusest, mis puudutab nii lausestruktuuri, sõnavara kui ka loogikat, mida on näha eriti indoueroopa ja uurali jutustuse struktuuris, saamlaste joigulaulu lõpmatuses jne.

Nagu tuntud Prantsuse kirjanik ja filmilavastaja Marguerite Duras ütles Helsingis aastal 1967: „Sõna loob situatsiooni, sõna on situatsioon ise.“ Ja siin kerkivad esile keelegruppide erinevused. Etnofuturismile tähtis filosoof Jaan Kaplinski kasutas 2002. aastal Tampere filosoofiakongressil oma huvitavas ettekandes nimega „Kui Heidegger oleks olnud mordvalane“ eesmärgina läänemeresoome sõna ”algupära” (alkuperä). Ükskõik, et lingvistide osutusel on 80 või 90 protsenti meie sõnadest indoeuroopa laensõnad, aga struktuur ja mõtteviis on omamoodi. Vaid uurali mõtteviis oskab rakendada indoeuroopa origin’i vastandiks alguse ja lõpu ühendamist: mu algus on mu ema päras. Sakslastel on Ur-sprung (ürghüpatus), ja see on midagi täiesti muud kui alguse ja lõpu ühendamine.

Muidugi pole etnofutu mingi imeeliksiir, aga selle peamised printsiibid võiksid olla arenemise vahendid: traditsioonilise ja oma ühendamine ülemaailmalisega, kohaliku ja globaalse liit, teiste etnokultuuride head eesmärgid jne. See sobib eriti uurali rahvastele, sest nagu öeldud, põhineb nende keelefilosoofia mitte-indoeuroopa keelesüsteemidel. On vaja naasta sellesse, mida juba Friedrich Nietzsche, aga eriti Uku Masing ütles uurali keelte ja indogermaani keelte erinevuse kohta. Ja see pole ainult keele tasemel, vaid palju sügavamal, mõtteviisi tasemel.

Nii ütles Andres Ehin Masingu konverentsil Lipas Rapla lähedal 1999. aasta sügisel: „Masing kuulus kindlalt nende õpetlaste hulka, kes on leidnud, et mõtlemine sõltub keelest, milles me mõtleme. Erisuguseid keeli kasutavate inimeste mõtlemine ei saa olla ühesugune. [--] Keel ei kujunda mitte ainult mõtlemise stiili või laadi. Asi ulatub palju sügavamale: keele abil kujundab iga etnos endale teistest erineva süsteemse ettekujutuse ümbritsevast maailmast. [--Esimese iseseisvuse ajal] olid eestlased ennast teostamas euroopaliku rahvana, loonud endale euroopaliku riigi, vaevumata enamasti mõtlema, mida eurooplus meie puhul peaks tähendama. Masing juhtis meie tähelepanu sellele, et meile kui keele poolest mitte-euroopalikule rahvale ei pruugi eurooplus tähendada sedasama, mis ta tähendab sakslasele, inglasele, prantslasele. [--] Eestlaste kultuuri ei saa vaadelda ainuüksi euroopaliku kultuuri ja Õhtumaa tsivilisatsiooni kontekstis, kuna keelestruktuur ja pärimuslik meelelaad seovad meid Euraasia metsavööndi põlisrahvastega ja teataval määral ka Aasia kõrgkultuuridega.“

Keelesse ja kultuurisse võib suhtuda kolmel kombel: esiteks nostalgiliselt, teiseks võidledes ja kolmandaks utoopiliselt. Minu arvates on etnofuturismis oluline see, et nostalgilisest kadumise kultuurist (”viimased liivlased”, ”viimased vadjalased”, ”viimased eenetsid” jne) minnakse üle utoopia kaudu teisesse punkti, et mõjutada nüüd ja siin keelekultuuride revitalisatsiooni. Mis puudutab viimaseid vadjalasi, siis kuulsin neist juba aastal 1964, oma esimese Eesti külaskäigu ajal akadeemik Paul Aristelt, kelle sõnade järgi rääkis vadja keelt vaid kümme vana naist. Aga need kümme memme elavad ikka, nad on vist surematud. Ja uusi vadjalasi on juurde tulnud, nagu muusik Nikolai Kirsanov ja luuletaja Iku Ranne.

Mõnikord on liivi renessansi esitletud õnnestunud etnofuturistliku projektina. Selles saaks küll edasi minna. Kui Valt Ernštreits ja mitmed teised juba luuletavad Kuramaa liivi keeles, siis võiks revitalisatsioon toimuda isegi salatsiliivi keelega. Nagu Karl Pajusalu ütleb Oulu ülikooli soome keele professori Helena Sulkala juubeliväljaandes: ”Muidugi oleks keele tulevikule kõige parem, kui leiduks neid, kes võtaksid vaevaks salatsiliivi keelekuju sedavõrd selgeks õppida, et saaks selles omavahel suhelda, olgu siis esialgu kas või virtuaalses reaalsuses.” Kes teab, ehk kunagi ilmub välja keegi noor läti luuletaja, kelle põues hakkab salatsiliivi Pivalind salaja lendama ja laulma.