Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Madis Tuuder: Ižmakomid on Põhjala juudid või Komimaa setud

Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsioon käis tänavu suvel üht põhjapoolseimat hõimurahvast uudistamas

Eesti Kunstiakadeemia sellesuvine soome-ugri uurimisreis viis Venemaal Komi vabariigi põhjaosas elavate ižmakomide juurde. Seekordse sihtkoha valiku põhjustasid kuuldused ühest isepäisest ning edumeelsest rahvusgrupist, mis kangekaelselt esivanemate traditsioonidest kinni hoiab, mille liikmed oma keele ning kultuuri üle uhked on ning mis kuulu järgi peab lausa plaani komi rahvusest lahkulöömiseks.

Pealegi pidid ižmalased igal pool oma emakeelt rääkima, isegi nende seas elavate teiste rahvuste esindajatega. Alljärgnevalt mõned tähelepanekud sellest, kas kuuldused ka paika pidasid.

Taiga, okastraat ja nafta
Venemaa Euroopa-osa kirdenurgas elavad komid jagunevad kaheks suuremaks rühmaks: sürjakomideks (u 300 000 inimest) ja permikomideks (u 125 000). Mõned allikad liigitavad eraldiseisvaks grupiks veel ka väikesearvulise jasvakomide rühma.

Komid (täpsemalt sürjakomid) koosnevad omakorda umbes paarikümnest subetnosest. Ühest neist, vast kõige edumeelsemast, tuleb allpool rohkem juttu. Etniline killustatus on iseloomulik pea kõigile idapoolsetele soome-ugri rahvastele. Komide puhul on selle peamiseks põhjuseks looduslikud olud – nende üüratu asuala (Komimaa pindala on võrreldav Prantsusmaa omaga) on kaetud taigalaadse metsaga, kus liiklemine on kohati ainuvõimalik vaid arvukaid jõgesid pidi, mille äärde on komid ajalooliselt elama koondunud.

Teede vähesus, õigemini nende rajamise keerukus ning lõputud metsamassiivid on komisid nii tugevalt eraldanud, et isegi naaberrajoonides elavad rahvuskaaslased ei pruugi üksteise kõnekeelest aru saada. Üksteisemõistmist takistab ka ühtse komi kirjakeele vähene levik.

Komide õnn ja õnnetus on läbi aegade olnud nende maa Moskva mõistes perifeerne asukoht ning rikkalik maapõu. Tänu karmidele loodusoludele ning kaugusele keskusest on Komimaa juba Ivan Julma ajast alates olnud Vene riigi üheks peamiseks inimeste väljasaatmise sihtkohaks.Hilisemate režiimide ajal on see maa lausa kubisenud vangilaagritest, mille kunagised asukad või nende järeltulijad moodustavad tänini suure osa Komimaa rahvastikust.

Teisalt on kaugus keskusest andnud komidele võimaluse tasahaaval oma autonoomiat tugevdada, kuna selle vajalikkusest on aru saanud ka arvukad muudest rahvustest elanikud. Viimased peavad silmas eelkõige majanduslikku eraldatust, arvestades kohaliku maapõue rikkustega.

Just maavaradel – valdavalt naftal, gaasil ning söel – rajanev tööstus paisutas eelmisel sajandil tunduvalt Komimaa rahvaarvu. Tööstuse forsseeritud arendamise tulemusel moodustavad komid praegu oma nimivabariigi ligi miljonist elanikust vaid 26 protsenti. Maal on komisid siiski veidi üle poole ning pealinnas Sõktõvkaris 34 protsenti elanikkonnast. Komi vabariigi suurim komide osatähtsusega administratiivüksus ongi meie poolt külastatud Ižma rajoon, kus komid moodustavad 87 protsenti elanikkonnast.

Ižmakomid (oma nimetus izvatas) on üks komi rahva paljudest etnilistest gruppidest, kelle arvukuseks on 2002. aasta rahvaloenduse andmetel ligi 16 000, kuid arvatavasti on ižma identiteeti kandvaid inimesi pisut rohkem, kuna osa neist on end kirja pannud lihtsalt komidena. Ižmalased on oma praegusele asualale, Komi vabariigi põhjaossa Petšora jõe keskjooksule asunud suhteliselt hilja – alles 16. sajandil ja osalt veel pärast sedagi. Nende esivanemad on pärit pisut lõuna poolt, Mezeni ja Võmi jõe ülemjooksult.

Põhja poole suunduti samaaegselt Ivan Julma poolt välja saadetud novgorodlastega, kellele hiljem lisandusid usupagulastena samast kandist pärit vanausulised. Viimastest on moodustunud Ižma rajooni naabri, pea täielikult venekeelse Ust-Tsilma rajooni tänini osaliselt vanausulisena säilinud elanikkond. Tihe läbikäimine vanausulistega on mõju avaldanud ka ižmalaste kultuurile. Nagu nad ise väidavad, koosnevad nad kolmest komponendist – komi, neenetsi ja vene omast –, kusjuures esimestelt on nad saanud keele, teistelt eluviisi ja elatusallika ning kolmandalt ainelise kultuuri.

Ižma ning Ust-Tsilma piirkonna põlisasukateks on olnud mansid ning neenetsid. Just viimastelt on komid ära õppinud põhjapõdrakasvatuse. Nendelt rahvastelt haarasid komid enda kätte Siberi, Koola ning osalt ka Moskva suunas kulgeva kaubavahetuse. Just eduka kaubitsemise tõttu on ižmalasi, aga ka kõiki komisid nimetatud Põhjala juutideks. Põdrakasvatus ning kauplemine on ka peamisteks erinevusteks samades oludes elavatest ust-tsilmalastest, kes jäid truuks kalastamisele ning asusid Tsilma jõest ammutama väärismetalle vase- ning hõbedamaaki, mistõttu nad jõukuselt ižmalastest maha ei jäänud.

Eraldi rahvus?
Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima ižmakomidest kui eraldi rahvusest. Põhjuse selleks on andnud Venemaa rahvuspoliitika, mis lubab traditsioonilise eluviisiga seotud Põhjala põlisasukatele, näiteks neenetsitele või hantidele, erinevaid majanduslikke hüvesid alates eelisõigusest oma asualal toimetada (mis teatavasti reaalsuses ei kehti) kuni sooduspensionideni välja.

Ižmakomid, kes kasvatavad põhjapõtru kõrvuti neenetsitega, mingeid privileege riigi poolt ei saa, kuna komidel ei ole ega saagi olema väikesearvulise põlisrahva staatust. Eraldumise korral piisavat kasvõi ühe põdra olemasolust, et see staatus saada. Liikumise taga on kohalikud ettevõtjad ning rahvuslik organisatsioon Izvatas, mis ühendab ižmalasi Koola poolsaarest kuni Tjumeni oblastini välja.

Lisaks on aktivistide eestvedamisel reanimeeritud kunagi varjusurmas olnud ning tänaseks juba vabariikliku ürituse staatuse saanud festival Izva Lud (Ižma põld), mis on justkui ižmalaste eristaatuse üks manifestatsioone. Komi üldsus ning rahvusühendus Komi Voitõr ižmalaste eraldumismõtet ei poolda, mida üldiselt ka mõistetakse – põhjuseks on komi rahva väiksus ning oht jääda oma eristaatusega tundrasse üksi. Üks kohalik noorsooaktivist ning pedagoog väitis, et komid peavad Moskvas oma õigusi kaitsma ikka ühise rindena, kuna nii on lõppkokkuvõttes kasulikum.

Ižmalaste kiindumus oma emakeelde on üks nende identiteedi alus, mida toetab ka ülevabariigiline komi keele hiiliv tung linnapilti ja ametiasutustesse. Ižmas võib täiesti nurgataguse poe seinal näha kakskeelset silti, mis oli Sõktõvkaris veel mõned aastad tagasi haruldus. Rangelt kakskeelsetena on sildistatud ka ametiasutused ning tänavad.

Tahaks loota, et komi keel ükskord siltidelt ka ametiruumi jõuab, eeldusi selleks Komimaal on. Küll aga aetakse Ižmas oma keeles asju nii postkontoris kui külanõukogus; eelkooliealiste lastega ning vanemate naistega vene keeles suhelda ei saa, kuna nad lihtsalt ei oska seda või parimal juhul räägivad komi keelt vene aktsendiga.

Ka enamus kohapeal kasvanud muulastest on komi keele ära õppinud. Kohalik rajoonileht ilmub aga siiski vene keeles, kuna ižmalased ei mõista lõunapoolsetel murretel baseeruvat kirjakeelt ning oma kirjakeelt neil kahjuks või õnneks ei ole.

Põhjapõdranahad ja Raissa Smetanina
Rahvusühenduste kõrval on jätkusuutlik ka kohalik majanduselu. Põhjapõdrakasvatus pole siiski enam niivõrd valdav, kuigi ka praegu tegutseb rajooni ühes suuremas külas Sizjabskis ligi 300 töötajaga endisest kolhoosist välja kasvanud põdrakasvatusega tegelev ettevõte, millel on ligi 40 000-pealine kari (väidetavalt Venemaa suurim põhjapõdrakasvandus); samuti on jätkuvalt edukas paarkümmend aastat tagasi kohalike poolt rajatud nahaparkimistöökoda, kus kaasaegsed esivanemate kombel põdranahkadest jalatseid ja muud säärast valmistavad.

Esimesi samme tehakse etnoturismi valdkonnas, sellesuunalise koostöö eesmärgil käib maad kuulamas aina rohkem soomlasi. Lisaks põtradele ning püha looma staatuses olevale hobusele – õige ižma poiss hakkab legendikohaselt ratsutama juba siis, kui pea kandma hakkab –, on ižmalastel olemas ka oma inimikoon, tšummis sündinud suusakuninganna Raissa Smetanina, kelle nime ja nägu rajooni reklaamimisel üsna tihti kasutatakse. Kui palju mujal maailmas või ka Venemaal teatakse, et Raissa on rahvuselt komi?

Rajoonikeskuse peatänav meenutab kohati suurt turgu. Ligi 4500 elanikuga asula on tulvil väikeettevõtetest – lisaks mitmekümnele ärile leidub siin ka Venemaa maaasulates haruldusena mõjuvaid võõrastemaju ning söögikohti. Oma kaudse tulu saab Ižma ka maavaradest. Paljud asisemad meesterahvad käivad tööl tööstuslinnades Ussinskis ja Uhtas ning lähedalasuvatel Lukoilile kuuluvatel naftaväljadel, kus palgatase meie keskmise tublisti üle lööb.

Küsimusele, millist mõju avaldavad Lukoili naftatornid Sizjabski põhjapõtradele, jäi aga kohapeal vastus saamata. Probleemiks on kaugemate külade tühjenemine, eriti nende, millel peale veetee muud sidet pole. Ižmalaste kiituseks tuleb öelda, et valdavalt kolitakse ümber mitte suurtesse linnadesse, vaid ikka oma rajooni keskusesse, mistõttu meenutab Ižma asula kohati suurt ehitustandrit.

Uute elamute püstitamine on suhteliselt odav, kuna materjal, pea eranditult puit, on kättesaadav ja soodus. Erinevalt teistest perifeersetest piirkondadest pole Ižma rajooni 23000-pealine elanikkond seetõttu viimastel aastatel vähenenud. Hõlpsamaks on muutunud ka ühenduse pidamine muu maailmaga – nimelt on kümmekond aastat tagasi saanud asfaltkatte ja seega aastaringse läbitavuse ainuke autotee Ižma ja sellest sada kilomeetrit eemal asuva lähima raudteejaama Irajoli vahel. Igatahes on kunagi Moskva rahavermimise töökodasid metalliga varustanud Ust-Tsilma naaberpiirkond Ižmaga võrreldes majanduslikus mõttes tunduvalt mandunum.

Ižmakomide aktiivsusest räägib ka asjaolu, et neil on ainukesena komi rahvusrühmadest pealinnas oma niinimetatud saatkond – ižma traditsioonilist elamut meenutada püüdev seltsimaja Sõktõvkari kesklinnas. Elust justkui vanajumala seljataga annab tunnistust ka tavapärane pilt Ižma rajooni keskusest, kus isegi ametiasutuste hoonetel lehvib vaid komi lipp, kuigi tava ning kord näeb ette, et selle kõrval peab olema ka Vene riigi oma.