Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Fenno-Ugria enne II maailmasõda

Fenno-Ugria asutamine tuli kõigepealt jutuks 1924. aastal Tallinnas soome-ugri 2. hariduskongressil, kus otsustati, et Eesti, Soome ja Ungari peavad leidma või asutama organisatsioonid, kes koordineeriks hõimuriikide tööd kongresside vahepealsel ajal. Tallinna kongress valis järgmist kongressi ettevalmistava toimkonna, kuhu Eesti poolt kuulusid Riigikogu liige Konstantin Päts, Tartu Ülikooli professor Peeter Põld ja haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Valitud isikuile tehti ülesandeks leida või luua organisatsioon, kes oleks soome-ugri kongresside „mõttekandja, otsuste täitja ja levitaja“.

12. novembrist 1925 on säilinud ilmselt Gustav Olliku koostatud märgukiri, kus on kirjas, et Eestis pole organisatsiooni asutamiseks midagi tehtud, samas on aga ungarlased selleks organisatsiooniks määranud Turaani Seltsi ja soomlased Soomluse Liidu sugulasrahvaste osakonna. Kirjas järgneb arutelu selle üle, kes võiks Eestis vastavad kohustused enda peale võtta: „...kas Eesti Õpetajate Liit, kelle algatusel ja volitustel soome-ugri hariduskongress korraldati, või Tartu Akadeemiline Hõimuklubi, kellel palju vaimujõudu või Eesti-Soome-Ungari Liit, kelle põhikiri oleks sellega kõige paremini vastavuses ning kes diplomaatia ja valitsusringkondadele on lähedane.“ Kirjas tehakse ettepanek korraldada selleteemaline arutelu.

Asutamiskoosolekud
Aruteluni jõuti aga alles 1926. aasta 30. märtsil. Ilmselt otsustati sel nõupidamisel asutada Fenno-Ugria, koostati põhimäärus ning saadeti võimalikele liikmesorganisatsioonidele laiali. Konstantin Pätsi koostatud põhimääruse kinnitas haridusminister 24. märtsil 1927. aastal.
Põhimääruse alusel moodustatud asutuse Fenno-Ugria nõukogu esimene koosolek peeti 1927. aasta 27. mail Tallinnas, Aia tänav 12. Koosolek valis nõukogu juhatajaks Konstantin Pätsi, kes arvati põhimääruse järgi ka eluaegseks toetajaliikmeks, abideks Peeter Põllu ja Gustav Olliku, juhatuse esimeheks Aleksander Veiderma. Koosolek valis juhtorganid kuni sügiseni ja otsustas osalejate vähesuse tõttu jätta sügiseks ka revisjonikomisjoni valimise.

Koosolekul võeti vastu Fenno-Ugria tegevuskava: 1) asutusele korteri leidmine; 2) rakendusraamatute sisseseadmine; 3) soome-ugri kongresside arhiivi vastuvõtmine; 4) juhatuse tööjuhendi väljatöötamine vastavalt põhimäärusele; 5) sidemete loomine Soome ja Ungari asutustega; 6) soome-ugri 3. kongressi eeltööde tegemine; 7) sidemete loomine väliseestlastega.

13. novembril 1927 toimus nõukogu teine koosolek, mis kinnitas esimese koosoleku valimistulemused ja võttis vastu 12 uut liikmesorganisatsiooni, kellega koos tõusis liikmete arv 20ni. Nõukogu otsustas palgata poole kohaga teadusliku sekretäri, kes valdaks eesti, soome ja saksa keelt ning omaks ühiskondliku töö kogemust. Tasuks otsustati määrata 10 000 marka kuus. Sekretäri kohale kandideerisid mitmed tuntud inimesed Eestis – Juhan Jaik, Bernhard Linde ja teised – kelle seast valik langes Villem Ernitsale.

Fenno-Ugria tegevus
Fenno-Ugria 1928. aasta aruanne sunnib tõdema, et enim tähelepanu pööras asutus soome-ugri kultuurikongressil osalemisele, aktiivselt tegeles ta ka väliseestlaste küsimusega. 14. veebruaril 1928 toimunud juhatuse istung otsustas korraldada Välis-Eesti kongressi, kuid sama aasta mais toimunud Fenno-Ugria nõukogu istung leidis, et sellise ürituse korraldamiseks pole asutusel jõudu. Pealegi tõstatus küsimus Venemaa eestlaste kutsumisest. Juhan Luiga avaldas kartust, et Venemaalt tulevate eestlaste puhul võib tegemist olla agentidega, mida aga Aleksander Veiderma pareeris, öeldes, et Venemaalt pole kedagi kutsutud. Vaidluse lõpptulemusena kongressi ei toimunud, küll aga toimus Välis-Eesti päev, kus võeti vastu otsus, et väliseestlaste organisatsiooni väljaarendamine jääb Fenno-Ugria hooleks. Fenno-Ugria juurde asutatigi Välis-Eesti toimkond, algselt ilmus ka ajaleht Väliseestlane Fenno-Ugria häälekandja juures.

Seega on alust väita, et Fenno-Ugria andis oma panuse hilisema, praegugi Eestis tegutseva Välis-Eesti Ühingu asutamisse. Peab üldiselt nentima, et diasporaa küsimused olid väga aktuaalsed ja tolleaegsetel kultuurikongressidel tugevalt esile tõstetud. Väljaspool kodumaad elavate kaasmaalastega tegelemist peeti üheks tähtsaimaks osaks hõimuliikumises.

Hõimuliikumise keskus
Järgnevate aastate jooksul kujunes Fenno-Ugriast hõimuliikumise keskus Eestis. Asutuse põhiülesanneteks olid hõimuliikumisest huvitatud organisatsioonide ühendamine ning soome-ugri kultuuritöö ja kultuuriühtsuse arendamine. Fenno-Ugriasse kuulus lõpuks ligi 40 organisatsiooni: Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Akadeemiline Hõimuklubi, Akadeemiline Kirjandusühing, Eesti Ajakirjanikkude Liit, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, Eesti Kunstnikkude Liit, Eesti Lauljate Liit, Eesti Muuseumi Ühing Tallinnas, Eesti Naisorganisatsioonide Liit, Eesti Põllumeeste Keskselts, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eesti-Soome-Ungari Liit, Eesti Õpetajate Liit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tallinna Konservatoorium, Tartu Ülikool, Tartu Üliõpilaskonna Esindus, Õpetatud Eesti Selts, Tallinna Eesti Selts „Estonia“, Tartu Selts „Vanemuine“, Kunstiühing „Pallas“, Ülemaaline Noorsoo Ühing, Tallinna Eesti Õpetajate Selts, Tartu Eesti Õpetajate Selts, Välis-Eesti Ühing, Selts „Meremeeste Kodu“, Eesti Karskusliit, Eesti Haridusliit, Tallinna Rahvaülikoolide Selts, Eesti Arstide Liit, Kaitseliit, Eesti Apteekrite Selts, Linnade Liit ja Soome Klubi. Need organisatsioonid olid vägagi erinevad, mis näitab veelkord hõimuliikumise laialdast kandepinda 20ndate aastate Eestis.

1929. aastal asutas Fenno-Ugria jooksvate küsimuste lahendamiseks Hõimubüroo asukohaga Tallinnas, Lai tänav 1. Büroo sekretärina töötas Hella Jürgenstein-Raid. Tartusse asutas Fenno-Ugria osakonna, kus töötas Villem Ernits.

Oma põhiülesannete täitmiseks arendas Fenno-Ugria mitmekülgset tegevust. Näiteks aastatel 1936–38 organiseeris ta Eesti-Soome-Ungari kultuuritoimkondade nõupidamisi, soome ja ungari keelte õppimist, tõlketöid, hõimupäevade ja rahvuspühade tähistamist, viisade kaotamist Ungarisse sõiduks, Liivi rahvamaja ehitamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist, soome-ugri rahvaid tutvustava informatsiooni kajastamist kooliprogrammides jms. Asutus osutas abi ka hõimumaade ekskursioonidele ja üksikturistidele, õpilastele anti näiteks välja tunnistusi, millega nad said hinnaalandust Soomet külastades.

Hõimuliikumise ja hõimurahvaste tutvustamiseks, samuti informatsiooni levitamiseks hakkas Fenno-Ugria välja andma neli korda aastas ilmunud ajakirja Eesti Hõim (1928– 1933), mille toimetaja oli Villem Ernits, hiljem aastaraamatut Eesti Hõim (1937–1939), mida toimetas Alo Raun.

Hõimupäevad
Tähtsaimaks iga-aastaseks sündmuseks Eesti hõimuliikumises kujunes alates 1929. aastast hõimupäevade tähistamine. Esimest korda tähistasid hõimupäeva soomlased 1928. aastal Kalevala päeval, kuid 1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri 4. kultuurikongress otsustas, et Eesti, Soome ja Ungari tähistavad hõimupäevi oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Hõimupäeva keskne sündmus oli aktus mõnes suuremas hoones: Tallinnas näiteks teatris Estonia või Kaubandus-Tööstuskojas, Tartus aga näiteks raekojas. Hõimupäevade puhul lehvisid kõikjal kolme riigi lipud, hõimumaade lippudega olid ehitud paljud majad, koolid ja linnatransport. Koolides ja kultuurimajades peeti pidulikke aktusi, kirikutes jumalateenistusi. Üle maa esinesid riigimehed, tuntud kultuuritegelased pidasid hõimurahvaste kultuurile, ajaloole ja hetkeolukorrale pühendatud ettekandeid. Räägiti ka väliseestlastest, kes olude sunnil Eestist eemal elavad. Hõimupäevade ulatuse ja tähtsuse illustreerimiseks võib tuua tõsiasja, et 1931. aastal peeti sel puhul üksnes kõnekoosolekuid 431.

Hõimumaade kontaktid
Hõimuliikumist toetasid tõhusalt nii Soome, Ungari kui ka Eesti valitsused. Näiteks võib tuua, et Fenno-Ugria aunõunik aastast 1937 oli Konstantin Päts, hõimupäevadele pühendatud aktusest võtsid osa Soome president Kyösti Kallio ja peaminister Aimo Kaarlo Cajander, valitsused saatsid hõimupäevade puhul tervitustelegramme ja Fenno-Ugria juhatus käis Soome presidenti Pehr Evind Svinhufvudi 75. juubeli puhul õnnitlemas. Mis aga kõige olulisem – Eesti ja Soome ning Eesti ja Ungari vahel sõlmiti 1937. aastal kultuurikonventsioonid, mille kohaselt sai hõimuliikumine riikliku raamistiku. Need lepingud olid esimesed Eesti Vabariigi välislepingud, mis reguleerisid kultuurialast koostööd.

Kolmekümnendate lõpul arenesid hõimumaade vahelised kontaktid jõudsalt: valmistuti 1940. aastal Budapestis toimuvaks kuuendaks kultuurikongressiks, leidis aset hõimuhümni konkurss, mille võitjadki selgusid. Alanud sõda aga paiskas segi ka hõimurahvaste koostöö. Fenno-Ugria viimane tegevusülesanne oli Talvesõjas osalenud Soome invaliidide ravimine ja orvuks jäänud lastele suvepuhkuse korraldamine Eestis. Hulk lapsi jõudiski Eestisse, kuid siis tuli okupatsioon ja nad pidid Soome tagasi minema. Uue võimu otsusel oli Fenno-Ugria sunnitud likvideeruma ning Õpetatud Eesti Seltsile oma varad üle andma. Likvideerimiskomisjoni juhtis Fenno-Ugria poolt Ferdinand Linnus, Õpetatud Eesti Seltsi poolt võttis Fenno-Ugria varanduse vastu Liidia Palm.

1920. ja 1930. aastate hõimuliikumine saavutas kindla koha tollases Eesti ühiskonnas, samal ajal leidis teadmine hõimurahvastest kindla koha eestlaste rahvustundes ja maailmavaates. 

Jaak Prozes