Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Eva-Liisa Roht: Komi noored on noored nagu muiste ja mullu


Koigorti ehk vene keeli Koigorodoki tüdrukud. Foto: Eva-Liisa Roht 

Eva-Liisa Roht
Tartu Ülikooli magistrant

Viibisime koos Jaanika Jaanitsaga 2009. aasta suvel Komimaal, kus uurisime etnoloogiliste välitööde käigus komi noorte elu ja ellusuhtumist. Meie eesmärgiks oli saada teada, mida mõtlevad Sõktõvkari tudengid, komi rahvusühenduste töötajad ja komikeelse meedia esindajad komiks olemisest.

Eesti sõbrad
Magamata öö kestnud bussisõidu ja 38-tunnise lämbe rongireisi järel platskaartvagunis jõudsime Komimaale, kus peagi selgus, et Venemaa avarustes kaskede keskel ja veelgi valgemate ööde ilus polegi me tegelikult Eestist vaimselt niivõrd kaugel. Omamoodi huvitav kogemus oli vaadata Koigorodoki rajoonikeskuse külalistemajas kohalikult telekanalilt intervjuud ižmakomide juures käinud Eesti Kunstiakadeemia ekspeditsiooni liikmetega. Sõktõvkaris komi teaduskeskuses käies saime kaasa raamatu, mis paluti toimetada Tartusse kirjandusmuuseumisse. Teaduskeskuse ja pedagoogilise instituudi töötajad tundsid meie juhendajat Art Leetet ning tänu neile õnnetus meil tutvuda linnakultuuri ja noori uurivate doktorantidega.

Meie kahe magistrandi uurimisretk mõjus komidele algusest peale kergelt üllatavana. Pigem oodati, et oleksime osa suuremast grupist ning et meie tegevust koordineeriks juhendaja. Välitööde käigus informante otsides ilmnes aga, et meie näiline abitu positsioon tekitas inimestes soovi meid aidata, vahel isegi üleliia. Näiteks uurisime Komi kultuurikeskusest, millist suhteliselt linna lähedal asuvat küla võiksime külastada ning enne kui viisakalt vastu punnida jõudsime, lepiti meile telefoni teel kokku muuseumiekskursioon Õbi külas ja seda veel päeval, mil muuseum oli tegelikult suletud.

Lisaks organiseeriti pedagoogilisest instituudist meile kui kahele abitule neiule kaasa doktorant Goša, kuigi see küla ei olnud sugugi mingi hirmuäratav ja ohtlik geto, eriti veel keset päist päeva. Gošaga oli meie välitöödest vestlemine muidugi igati huvitav ja kasulik, ent kõigele vaatamata jätkasime väikese muigega ikkagi vaikselt oma rajal käimist.

Seni on komi noori suhteliselt vähe uuritud. Me eeldasime, et saame lühikese aja jooksul kergemini kontakti just enamvähem omaealistega ja kohtame ka küladest pärit noori, kes on paremate töövõimaluste otsingul või kõrghariduse omandamise soovil linna kolinud. Linnakeskkonna ja kõrgkooli kooslus tundus meile noorte komide rahvustunnete uurimisel olevat eriti intrigeeriv teema.

Noortel on ikka sarnased vaba aja veetmise viisid, ühised probleemid ja tulevikuplaanid. Meiegi ei jäänud kogu aeg asjalikuks ja pühendasime hulga aega komi noortega ühisele meelelahutusele. See andis võimaluse küsitluskava piiridest üle minna ja leida uusi vestlusteemasid.

Õhtud Sõktõvkaris pakkusid meile õige meeleolukaid hetki, kas siis klubist klubisse kulgedes, pargipingil sihvkasid süües või mahajäetud maja trepil istudes keele- ja situatsiooninaljade üle naerdes. Nii oli meil vastastikku kergem endast rääkida. Mõni oluliselt vanem uurija ei oleks noortega kindlasti sellisel familiaarsel viisil suhelnud ning neilt nii vahetut tagasisidet saanud.

Tants ja muusika
Jäi silma, et end identifitseeritakse komidena esmajoones keeleoskuse kaudu. Kui keelt osatakse hästi, nimetatakse endid komideks. Kui oskus on vähene, siis pigem mainitakse, et vanemad on komid. Pikema vestluse käigus selline identifitseerimine siiski hägustus.

Sõktõvkaris asusime kindlaks tegema, missuguseid eneseteostuse ja vaba aja veetmise võimalusi linn noortele pakub. Külastasime koos komi noortega klubisid ja tunnistasime, et komikeelset muusikat klubipidudelt ei leia, küll aga saab jalga keerutada vene, armeenia ja usbeki laulude taustal.

Komimaal kahjuks ei ole nagu Marimaal, kus paljud venekeelsed laulud tõlgitakse oma keelde. Siiski õnnestus meil Koigorodoki tüdrukute telefonist kuulda vene popansambli Fabrika lugu komi keeles. Lugu kõlas väga hästi, kuid esitajat noored kahjuks ei teadnud. Jutu sees ilmnes, et isetegevust Komimaal ikka on, aga see ei ole nii laialdaselt levinud.

Komikeelne muusika, mida on võimalik kultuurikeskustest osta ja Komi rahvaraadiost kuulata, on peamiselt folkloorset laadi ning mitte eriti noortepärane. Kuigi selles komikeelses raadiojaamas töötasid noored inimesed, ei olnud neil muusikaprogrammis mängimiseks komi pop- või rokkmuusikat.

Erinevalt teistest noortest, kellega suhtlesime, tõid raadiotöötajad välja komiks olemise eelise enda jaoks ning tunnistasid vajadust komi keelt ja kultuuri laiemalt propageerida. Neil on võimalus komi keelt tööalaselt kasutada ning nad leidsid, et on täiesti normaalne olla kakskeelne ja rääkida vastavalt vestluspartnerile kas komi või vene keeles.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et komi noored leidsime me siiski üles, kuigi oli suvi ja koolivaheaeg. Tegu oli pilootprojektiga ja seega tegime endale alles teed selle teema uurijatena.