Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Jaak Prozes: Dmitri Tsvetkov – militaarne vadja keelemees ja folklorist

Tartus ilmus mullu Eesti hõimurahvaste programmi toel Enn Ernitsa raamat vägagi huvitava elulooga vadja haritlasest Dmitri Tsvetkovist (1890–1930).

Ernits on raamatusse kogunud pea kõik Tsvetkovi sulest pärit  lühikirjutised. Samuti on ta põhjalikult refereerinud Tsvetkovi tähtsaimat tööd – vadja-eesti-vene sõnaraamatu sedelkartoteeki, mis sisaldab rahvapärimusi, vanasõnu, kõnekäände, laulu- ja pillimängude kirjeldusi ja muudki.

Ernits on nii arhiivides kui ka tolleaegset ajakirjandust kasutades näinud suurt vaeva, koostamaks Tsvetkovi põhjalikku elulugu, samuti andmaks ülevaadet tema suguvõsa ajaloost ja käekäigust. Selle taustal saab ka hea ülevaate vadjalastest kui ühest  väiksemast soome-ugri rahvakillust.

Dmitri Tsvetkov sündis 30. oktoobril 1890. aastal Jõgõperä külas Peterburi kubermangu Jamburgi maakonnas. Tegemist oli suure vadja-isuri külaga, kus 19. sajandi keskel elas umbes 200 vadjalast. Tsvetkovide perekond oli nii majanduslikult kui ka rahvuslikult üks tublimaid vadja peresid. Nende tegemisi ja jutte on hulgaliselt üles tähendanud akadeemik Paul Ariste.

Alghariduse sai Tsvetkov Jõgõperä külakoolist, pärast mida siirdus ta õppima Gattšina õpetajate seminari. Pärast lõpetamist 1911. aastal asus Tsvetkov tööle Laadoga järve kirderannikul paikneva Ala-Uuksu venekeelse kooli juhatajana.

Edasi muutus Tsvetkovi elutee üsnagi kirjuks, I maailmasõja alguses 1914. aastal mobiliseeriti ta sõjaväkke, siis jälle vabastati. Samal sügisel asus ta õppima Petrogradi Õpetajate Instituuti, kuid kool jäi lõpetamata. Armee paelus Tsvetkovi sedavõrd, et ta läks 1916. aastal Peterburi Vladimiri sõjakooli, mille lõpetas allohvitseri auastmes.

1917. aastal osales ta lahingutegevuses Bukoviinas, seejärel ta demobiliseeriti. 1918. aastal töötas Tsvetkov kodukülas õpetajana, kuid Vadjamaal aset leidnud punaterrori mõjul astus ta 1919. aastal Ingeri polku, kus sai roodukomandöriks.

1920. aasta juunis vabanes Tsvetkov alamleitnandina sõjaväest. Ta asus tööle valdavalt isuritega asustatud Narva jõe taguses venekeelses Väiküla algkoolis. Tsvetkov oli nii õpetajana kui ka ühiskonnategelasena väga aktiivne. Tema mureks oli vene keele ja venelaste olukord, 1923. aastal kandideeris ta kogunisti venelaste nimekirjas Eesti Riigikogu liikmeks.

1922. aastal oli Tsvetkoviga kohtunud Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen, kelle õhutusel asus ta 1923. aastal õppima Tartu Ülikooli ja lõpetas selle slaavi filoloogina 1928. aastal. Tartu õpinguaastad polnud Tsvetkovile sugugi kerged, segas nii vanus kui ka majanduslik kitsikus. Hõimuringide töö jättis Tsvetkovi täiesti külmaks. Õigus on ilmselt Ernitsal, kes ütleb, et Tvetkov oli ju hingelt venelane, ilmselt seetõttu läks ta kaduma ka soome-ugri keeleteadusele.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta koolijuhatajana Komarovkas ja Alajõel. 1930. aastal lõpetas Tsvetkov oma elu enesetapuga – põhjuseks õnnetu armastus. Raamat on väga tähtsaks infoallikaks lugejatele, keda huvitavad meile lähedasemad ja samas väiksemad hõimurahvad. Eriti vadjalased.