Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Mihhail Mosin: Üks kirjakeel ühendab rahvuse ja tõstab keele mainet


Nadja Rodionova itk ersade traditsioonilisel suvisel palvepühal Rasken Ozkil. Foto: Indrek Särg


Mihhail Mosin
Mordva Riikliku Ülikooli
filoloogiateaduskonna dekaan

Ühtse mordva kirjakeele loomise mõte tekkis juba möödunud sajandi 20. aastatel, mil Mordvamaa erinevates murretes hakkasid ilmuma esimesed ajalehed: Tšin Stjamo (Päikesetõus, Uljanovsk 1920), Jakstere Tešte (Punatäht, Moskva 1921), Jakstere Sokitsja (Punane Künnimees, Saratov 1921), Od Vele (Uus küla, Penza 1924).

Praegu on Mordva ühiskonnas hakatud taas ühe kirjakeele idee üle arutlema, kuid suhtumine sellesse on vägagi kahetine. Ühed on poolt, teised kategooriliselt vastu, kolmandad aga erapooletud, oodates ja vaadates, kumb seisukoht peale jääb.

Meie arvates on ühtse kirjakeele loomine üks parimaid võimalusi äratada mõlemad Mordva keeled nende veerandilisest toimimisest taas ellu. Peaaegu kõik erinevates emakeele murretes rääkivad rahvused on aastate vältel loonud või loomas ühtset kirjakeelt, sest see on rahvuse ühtsuse, riikluse ja maailmatunnetuse kõrgeim tase ja sümbol.

Omal ajal mängis ajalugu Mordva keeltega julma nalja, luues kahest lähedasest keelest nendele omaste murrete alusel kaks kirjakeele normi. Enam kui 70 aastaga on nüüdseks nende keelte kasutamine kahanenud miinimumini. Mordva külades räägitakse omi murdeid, linnades aga vestlevad ersad ja mokšad omavahel vene keeles.

Ühtne kirjakeel teeks võimalikuks ka kahesuunalise kakskeelsuse tekke. Siis ei tuleks venekeelsetel inimestel enam kohvipaksu pealt ennustada, kas neil on mõttekam õppida mokša või ersa keelt.

Tõsi küll, ühtse kirjakeele vastased peavad kahte olemasolevat kirjakeelt ainulaadseteks ja hoiatavad, et ühtse kirjakeele normi loomisel kaotab Mordva rahvas kaks emakeelt ja hävib tulemusena ka ise. Sellised väited tekivad seepärast, et me pole alates 30. aastate teisest poolest pärast professoreid Anatoli Rjabovit ja Fjodor Peterburgskit keelte  täiustamisega peaaegu tegelenudki, vaid hoiame neist lihtsalt kinni, et midagi
veelgi hullemat ei juhtuks.

Samas on ju olemas elementaarsed argumendid, mis paanika kergesti ümber lükkavad. Kahe kirjakeele normi kõrval eksisteerib siiani unikaalne šokša murre. Šokša külade lapsed õpivad koolis suuremate raskusteta mokša kirjakeelt, kuigi nende kõnekeeleks on jäänud ersa keelel põhinev šokša murre. Šokšade kogemust arvesse võttes pole mõtet karta ka mokša ja ersa kõnekeelte kadumist.

Keeleteadlased teavad, et ükski maailma kirjakeel pole hävitanud ainsatki oma murret ega murrakut. Isegi kirjakeele aluseks olnud murded säilitavad ja arendavad oma eripärasid. Ühtne kirjakeele norm ei saa mõjuda hävitavalt ühelegi rahvusele. Minu Ardatovi rajoonis asuva koduküla Ketšenbije ersad ei loobu ühtse kirjakeele pärast oma murrakust ega muutu mokšadeks või tulnukateks, nii nagu ei muutu ersadeks ka Kovõlkino rajooni Mordovskoje Pajevo küla mokšad.

Tuntud filoloogi Mihhail Koljadenkovi argumendid ersa ja mokša keelte erinevustest ja kahe kirjakeele vajalikkusest ei ole meie arvates niivõrd põhjapanevad, et ühtse mordva kirjakeele loomisest loobuda.

Loomulikult ei kavatse keegi luua ühtset kirjakeelt ühe hoobiga. See on paljude kümnendite töö. Selleks tuleb kokku kutsuda autoriteetne erikomisjon ja terve spetsialistide kollektiiv, kes töötaksid avalikkuse kontrolli all mõlema Mordva kirjakeele põhjal ja maailma rahvaste kirjakeelte moodustamise kogemusi arvesse võttes keelenormide loomise kallal. Ees seisab kahtlemata väga põhjalik ja raske töö.

Erinevuste probleemi võib lahendada sünonüümide kasutuselevõtu või käibelolevate venekeelsete sõnade asendamisega. Nii näiteks võib mokšakeelse sõna tutsja kergesti asendada ersakeelse sõnaga pel’ või ersa keeles kasutatava vene sõna stol mokšakeelse
tuvor’iga.

Viimaste aastate jooksul on mõlema Mordva keele murrete ja murrakute uurimisel leitud hulk ühiseid sõnu, mida aga teises kirjakeeles ei tunnistata. Igipõlise sõnavara taastamine laiendab ja rikastab eeldatava ühtse kirjakeele leksikalist süsteemi, seda võib kinnitada mitmete teiste keelte uurimise põhjal. Näiteks kasutatakse soome kirjakeeles mitme murde keelendeid.

Kahtlemata nõuab ühtse kirjakeele normide loomine ja nende kasutuselevõtt teatud pingutust lisanduva keelematerjali tõttu. Aga praegugi peab näiteks Penza oblastist pärit mokša või Orenburgi oblasti Buguruslani rajoonist pärit ersa oma kirjakeele selgeks õppima, sest kuuleb selle normidest esmakordselt alles ülikoolis.

Meie arvates ei peitu peamine probleem mitte ühtse mordva kirjakeele loomises ega selle loomise viiside otsimises, vaid selles, et me kasutame oma elutegevuses vähe emakeelt. Ersad ja mokšad valdavad vähe isegi oma emakeele sõnavara. Ühtse kirjakeele loomisega paralleelselt tuleks alustada ersadele mokša ja mokšadele ersa keele õpetamist juba alates lasteaiast.

Ersad ja mokšad võiksid varasest lapsepõlvest peale teada, et meie keeltes on 85 protsendi mahus ühist ja vaid 15 protsendi ulatuses erinevusi ning millised need erinevused täpselt on. Ühtse mordva kirjakeele kaudu tõuseb ersade ja mokšade eneseteadvus ja kinnistub ühtne mordva rahvustunne. Tekib võimalus võtta keel kasutusele kaasaegse ühiskonna kõigis valdkondades: igapäevases ja sotsiaal-poliitilises elus, ameti- ja õppeasutustes, teaduses, kirjanduses, meedias ning ka rahvusvahelises suhtlemises.