Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Annika Pasanen: Keelepesade punumine Venemaal pole kerge


Foto: Harri Nurminen

Venemaal Karjala vabariigis soomlaste toel algatatud keelepesade projekt ehk vähemuskeelse keskkonna loomine lasteaedades on läinud käima vaevaliselt ja vaid poole koormusega. Uurisime projekti Soome-poolselt koordinaatorilt Annika Pasanenilt, kuidas keelepesade punumine käib.

Kust, miks ja millal tekkis keelepesade programmi mõte?
Esimesed keelevähemused, kes hakkasid 1980ndate alguses looma keelepesasid oma ohustatud keelte taaselustamiseks, olid Uus-Meremaa maoorid ja Hawaiil elavad hawaii keele kõnelejad. Soomes Inaris katsetati keelepesasid esimest korda 1993. aastal, pidev töö algas neli aastat hiljem. Venemaa esimene keelepesa rajati 2000. aastal Karjala vabariigi Kalevala rajoonikeskusesse.

Soome kultuurirahastu algatas 2008. aastal keelepesade projekti, mille eesmärgiks on edendada keelepesade tegevust soome-ugri vähemuste hulgas eelkõige Venemaal. Projekti taustaks on teadmine sellest, et suurem osa Venemaa soome-ugri keeltest on väga ohustatud, sest lapsed ei õpi keelt enam kodus oma vanemate käest. Keelepesa ei saa asendada kodu rolli keele edasiandjana, aga ta võib aidata ja toetada. Nädalas paar tundi keeleõpetust koolis ei saa anda lastele aktiivset keeleoskust ja kakskeelsust olukorras, kus nad enam oma kodudes vähemuskeelt ei õpi – keelepesade abil on see aga võimalik.

Milliste piirkondade jaoks projekt mõeldud on, kus seda praegu läbi viiakse ja kus kavatsetakse edaspidi rakendada?
Keelepesade projekt puudutab just nimelt soome-ugri vähemuskeeli, millest suurt osa kõneldakse Venemaal. Võimaluse korral võidakse projekti raames toetada ka teiste soome-ugri piirkondade keelepesaprogramme. Praegu on projekti peamiseks sihtpiirkonnaks Karjala vabariik. Tänavu septembris avati pealinnas Petroskois (Petrozavodsk) kaks keelepesarühma. Üks nendest on livvi- ehk aunusekarjalakeelne, teine soomekeelne. Edaspidi püütakse tegevust alustada ka mujal Karjalas ning hiljem ka Leningradi, Tveri ja Murmanski oblastites ning Sise-Venemaa soome-ugri vabariikides.

Kui suur huvi projekti vastu on kohalikul sihtgrupil, kas ollakse valmis lastele keelt õpetama?
Keelepesade projekti eelduseks on see, et kohalikud on tugevalt motiveeritud seda läbi viima. Seega tegutsevad soome projektitöötajad ainult koordinaatorite, asjatundjate ning nõuandjatena, praktilist tööd teevad aga kohalikud, näiteks vabaühenduste aktivistid ja ametnikud. Karjala vabariigis on keelepesade aktiivseim edendaja olnud ühendus Nuori Karjala, kes hakkas kohaliku projektiga pihta juba enne Soome kultuurirahastu algatust.

Suhtumine keelepesadesse on eri piirkondades ja erinevates sotsiaalsetes gruppides väga erinev. Üldiselt suhtuvad ideesse kõige positiivsemalt noored haritud inimesed, sest nad tunnevad kakskeelsuse eeliseid ning teavad, et Venemaa põhiseaduse järgi on neil õigus valida vähemuskeel oma laste kasvatuse ja hariduse keeleks. Vähemteadlikud inimesed aga kardavad näiteks seda, et keelepesas omandatud kakskeelsusel on halb mõju lapse tulevikule venekeelses ühiskonnas.

Milliseid kogemusi saite projekti käivitamisel, kas tekkis sisulisi probleeme? On Venemaal tegutsemine põhjustanud ka vastuolusid võimudega?
Projekti esimese pooleteise aasta jooksul on selgunud, et keelepesameetodi kasutuselevõtt pole Venemaal lihtne. Võrreldes Soomega on erinevus selles, et Venemaal pole lasteaed mitte üksnes laste päevahoiu koht, vaid tegu on riikliku õppeasutusega, mille tegevust määratlevad lugematud seadused ja määrused. See, et laps peab enne kooliiga saavutama kindlad oskused ja teadmised, põhjustab keelepesategevusele teatud väljakutseid, sest vähemuskeeltes pole olemas ametlikke lasteaia õppekavasid ega ka õppematerjale. Petroskoi keelepesade jaoks tegi kohalik töörühm vene õppekavadel põhinevad kavad.

Venemaal on lasteaiarühma suuruseks tihti näiteks 25 last, kelle eest vastutab kaks õpetajat. Keelepesarühm peaks aga olema hoopis väiksem, et õpetajad jõuaksid pöörata tähelepanu igale lapsele, võtta arvesse tema isiklikke vajadusi ning toetada piisavalt iga lapse keeleomandamist. Sellepärast on keelepesade ülalpidamine natuke kallim. Petroskois ning paljudes teistes rajoonikeskustes on lasteaiakohti liiga vähe. Väiksemate gruppide loomine nõuab sellises olukorras erilist poliitilist tahet.

Venemaa põhiseadus, nagu mitmed teisedki seadused, tagab kodanikele õiguse valida vabalt oma lapse kasvatuse ja õpetuse keel. Riiklike õppeasutusi puudutavates määrustes on aga mõningad sätted, mille järgi peavad lapsed õppeasutustes õppima vene keelt riigikeelena. Sellele tuginedes pole Karjala haridusministeerium lasknud keelepesadel töötada nii, nagu nad peaksid töötama, et lapsed räägiksid rühmas algusest peale ainult vähemuskeeles.

Petroskoi kaks keelepesa töötavadki praegu ainult osalise keelekümbluse põhimõttel. Rühma kahest õpetajast üks räägib lastega vene keelt, teine karjala (teises keelepesas soome) keelt. See tähendab siis seda, et lapsed veedavad hommikupooliku venekeelse õpetajaga, õhtupooliku aga karjalakeelse õpetajaga, ning järgmisel päeval vastupidi.

Pole veel piisavalt kogemusi, hindamaks, milliseid õppetulemusi taolise osalise keelekümblusega saavutada võib. Laias laastus annab maailma vähemuskeelte taaselustamise uurimus mõista, et osaline keelekümblus pole piisavalt tõhus vahend vähemuskeele vahendamiseks lastele. Osa Karjala vabariigi ja Petroskoi linna ametnikest on suhtunud keelepesadesse positiivsemalt, osa negatiivsemalt. Haridusministeerium, kelle vastutusvaldkonda keelepesategevus kuulub, on osalistele keelepesadele oma õnnistuse andnud ning lubanud, et Petroskoi pilootprojekti õnnestumise korral laiendatakse tegevust.

Soome president Tarja Halonen tõstatas keelepesade projekti teema väidetavalt isegi kohtumisel Dmitri Medvedeviga. Mis põhjustel ja kas see andis ka mingeid tulemusi?
Halonen võttis keelepesade projekti eelmisel suvel Hantõ-Mansiiskis soome-ugri rahvaste maailmakongressil üheks oma avakõne põhiteemaks. Mis põhjustel? Kindlasti sellepärast, et teda oli piisavalt informeeritud soome-ugri vähemuskeelte murettekitavast olukorrast ja ta saab hästi aru, mida tuleb keelte päästmiseks teha.

Kõrgetasemeline arutelu on mõjunud projektile mitmel moel kasulikult. Väidetavalt rääkis Halonen keelepesadest ka neljasilmakohtumisel Dmitri Medvedeviga. Venemaa föderaaltasandil pole projekt aga siiamaani saanud piirkondlikke algatusi soosivat heakskiitu või tuge.

Küsis ja tõlkis Sonja Laitinen


Annika Pasanen kaitses 2002. aastal Helsingi ülikoolis magistritöö keelepesadest, olles uurinud saamide algatust Soomes Inaris ja karjalaste projekti Karjala vabariigis Kalevalas. Praegu koordineerib ta Soome poolt Karjalas elluviidavaid keelepesaprojekte.