Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Üve Maloverjan: Hõimuvelled

“Mina olen rahvuselt džutš,” näitab üks venelane teisele oma passi. “Ei või olla,” imestab too. Mis rahvas see veel selline on? Ta ei saa aru, et passis on ette pööratud udmurdikeelne lehekülg, kuigi on võib-olla kunagi isegi kuulnud sellise rahva olemasolust.

Venemaa soome-ugri aladel pajatatakse ka näiteks selliseid lugusid, et mõni komi külanaine on suure rongi pealt maha tõstetud ja miilitsasse viidud. Kuna memm rääkinud vene keelt halvasti, siis peetud teda spiooniks.

Ometigi moodustavad suure osa Venemaa Euroopa-aladest soomeugrilaste põlised maad, ent nõukogude aja rahvaste ränne on suurema osa juuri maa seest välja kiskunud. Seda enam teeb rõõmu, kui Eestisse hõimupäevadele saabuvad marid või ersad oma kaugest külast, kus nende jutu järgi käib elu nagu ennemuiste.

Rahvuse omapära säilitamiseks linnades võõraste keskel napib Venemaa väikerahvastel aga jõudu. Siin tasuks neil eeskuju võtta meie hõimurahvaste teisest tiivast – Norras ja Soomes elavatest saamidest või piiride taha jäänud ungarlastest, kelle muusika samuti tänavuste hõimupäevade kontserte kaunistab.

Rahvas kaob, kui kaob tema keel. Sellelegi võib leida vastuväite tänapäevaste lätikeelsete liivlaste näol, kuid keele tähtsus kasvab ajas ühes intellektuaalse kultuuri arenguga. Jääb vaid loota, et hõimupäevade kirjandusüritustele saabuvad luuletajad, kirjanikud ja tõlkijad Karjalast, Komimaalt, Marimaalt, Mordvamaalt ja Udmurdimaalt ei jää oma rahvaste viimasteks literaatideks ning et Arvo Valtoni tegevus soome-ugri kirjanduste arendamisel tõlkimise ja kirjastamise läbi on teedrajav ettevõtmine.

Egas muud, kui rahvariided kapist välja otsida ja end lähimate ja kaugeimate sugulaste hulka sättida. Laulda, tantsida, luuletada, pilte vaadata ja muidu soome-ugri asja üle mõtiskleda saab järgmisel nädalal küllaga.