Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Liivi luule antoloogia

Liivi luulevalimik "Ma võtan su õnge, tursk" ilmus 2011. aasta novembris Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse üllitisena. 

- - - -  

Karl Pajusalu saatesõna

Liivi luule antoloogia "Ma akūb sīnda vizzõ, tūrska!" ilmus 1998. aastal Riias. Siinne valimik sisaldab selle antoloogia liivikeelseid luuletusi koos Valli Helde tõlgetega eesti keelde. Tõlgitud on ka luuletajate tutvustused, mida on ajakohastanud antoloogia koostaja Valts Ernštreits, kes on ka uuendanud järelsõna ja toimetanud raamatu liivikeelsed osad. Lisaks on Valts Ernštreits lisanud praegu ainsa emakeelse liivlase Grizelda Kristiņa luuletuse ja tõlkinud selle eesti keelde. Raamatu liivikeelsed osad on sisestanud Tartu Ülikooli magistrant Oliver Vare.

Lisaks Valli Heldele on raamatu sünniloos olnud keskne roll tema tütrel Aili Künstleril. Tartu Ülikoolis on raamatu ilmumisele kaasa aidanud professor Karl Pajusalu, Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse juhataja Tõnu Seilenthal ja kuraator Kadi Sarv. Raamatu väljaandmist on rahastanud hõimurahvaste programm.

Liivi luulevalimik ilmub Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse sarjas, kus on varemgi ilmunud soome-ugri rahvaste luulet. Aasta 2011 on rahvusvaheline liivi aasta, millele on pühendatud ka see raamat. Aidaku see kogumik kaasa eestlastele nii lähedase sugulaskeele õppimisele ja selle rikkuste tunnetamisele!


Aili Künstler: tõlkijast ja tõlkijalt

Liivi luulevalimiku tõlkinud Valli Helde (neiuna Noorkõiv) on sündinud 13. oktoobril 1925. aastal Valgamaal Taheva vallas Koikkülas asuniku perekonnas. Kohaliku algkooli lõpetamise järel jätkas ta õpinguid Valga keskkoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris. Tulevane elupõline Eesti Raamatu toimetaja ja viljakas läti keelest tõlkija lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna 1951. aastal siiski läänemeresoome keelte alal, sealt ka huvi liivi keele ja kultuuri vastu.

Valli Helde: "Kogunes üks väike seltskond, see oli Ariste rühm. Ta oli sihuke ladna mees, omaette isiksus. Üle kümne inimese kogunes läänemeresoome keeli õppima. Öeldi, et need peaksid ka läti keelt oskama, ja siis läksin Karl Abeni juurde läti keelt õppima. Alguses oli ainult kuus-seitse tükki, kuid lõpuks jäime kahekesi, mina ja Karl Kont, väikest kasvu poiss, kes pärast läks soome-ugri keelte peale ja käis Uuralis Permi kandis neid õppimas. Mina tegin ikka läti keele kursuse läbi.

Aristega käisime kahel suvel ülikooli ajal liivi külades Kuramaa rannas. Ta ajas ise korda kõik load, läksime terve rühmaga. Elasime kuu aega Liivimaa külades. Vanad inimesed veel rääkisid liivi keelt. Küsisime ka noorte käest, kas nemad liivi keelt oskavad, kuid need ainult naersid ja ütlesid, et liivi keel on hobuse keel. Nad käisid kõik läti koolis ja häbenesid liivi keelt rääkida.

Liivlastel olid väikesed põllulapid, mida nad harisid, kuid kala püüdsid nad ikka ka. Nad püüdsid siiga, siiakala oli väga pehme ja hea. Samuti püüdsid nad lesta, mida kuivatati. Mul oli ikka mitu kladet liivikeelset juttu üles kirjutatud. Meie rääkisime siis vanemate inimestega, kirjutasime kõik jutud üles. Saime liivi keelest päris hästi aru, liivi keel on lõuna-eesti murretega üsna sarnane. Seeläbi õppisime ka liivi keelt juurde muidugi."

Ostsin liivi luule antoloogia selle esitluselt Liivi lipu 75. aastapäeval ja kinkisin selle oma emale, teades tema liivlaste-huvi. Tema tõlkis selle lihtsalt huvist asja vastu, avaldamislootuseta. Nagu näha, polnud pingutus asjatu.

Valli Helde: "Tõlkimine eeldab ikka andekust, peab olema soont, eriti luule puhul. Tuleb ju teha eestikeelne luuletus. Kõigepealt teen ikka reaaluse tõlke, et näeksin, milles üldse jutt on. Siis vaatan, mis sõnad on nii tähtsad, et peavad tingimata sisse jääma, siis otsin sinna juurde muid sobivaid sõnu ja riime. Muud ma ei oska ütelda: kui annet on, siis saab ikka hakkama.

Luule tõlkimine on väga raske töö, see pole niisama lihtne asi. Tõlkisin liivi luulekogumikku terve 1999. aasta, kahe Stalte soneti tõlkimise peale läks kaks kuud. Ikka ei leidnud neid õigeid riime."

Valts Ernštreitsi Riias kokku pandud antoloogias on liivi keele kõrval ka läti tõlked. Küsimuse peale, kas ta läti keelelt tõlkimisel ka tuge otsis, vastas tõlkija: "Noh, liivi keelest saab ju eestlane ikka aru niigi."

Tõlkijaga vestles 2. novembril 2011. aastal Aili Künstler
 


Valts Ernštreitsi järelsõna

Seda raamatut lugedes võime saada ülevaate liivi luule olemusest – milline see oli oma algusaegadel ja milliseks on muutunud. See on võimalus ulatuslikult ja vahetult tutvuda osaga liivlaste kultuurist, mille sügavamaks arenguks ei antud aega. Raamat hõlmab liivi luuletajaid alates ajast, kui ainult mõni üksik mõistis kirjutada, kuni nendeni, kes praegu, kuigi teistmoodi, jätkavad ammu alustatud tööd.

Liivi luulevalimiku saamislugu saab mõõta aastakümnetega. Selle kujunemiseks on oma panuse andnud luuletajad, koostajad, reaaluste tõlgete tegijad, luuletuste läti keelde vahendajad, konsultandid. Neist igaühele on see raamat, mis lõpuks on Valli Helde tõlkes päevavalgust näinud ka eesti keeles, midagi andnud ja neilt ka midagi ära võtnud. Kuid lõpp hea, kõik hea.

Selle raamatu valmimine poleks olnud mõeldav ilma Harijs Skuja, Pētõr Dambergi, Paulīne Kļavina ja Tõnu Karma töö ja vaevata "Liivlaste luule antoloogia" koostamisel — see kogumik on luuletuste valikul aluseks võetud. Kahjuks ei olnud 1088 lehekülje paksuse antoloogia ilmumine kujul, nagu see oli 1982. aastal H. Skuja pingutuste tulemusel valminud, võimalik ei selle koostamise ajal ega ka praegu. Seejuures mitte ainult sellepärast, et 1980. aastate keskpaiku ei lubanud seda luuletuste ideoloogiline sisu (näiteks V. Plūdonise luuletuse "Laul vabale Lätile" tõlge liivi keeles).

Kavatsus välja anda "Liivi luule antoloogia" tekkis H. Skujal 1976. aastal. P. Dambergi, P. Kļavina, T. Karma ja liivi luuletajate abiga õnnestus kuue aasta jooksul kokku koguda materjal, mille kohta H. Skuja käsikirja sissejuhatuses ütleb: "Läks korda kindlaks teha 32 liivi luuletajat ja umbes 300 liivi keeles kirjutatud luuletust, mis tasemest olenemata on sellesse kogumikku paigutatud." Peale nende sisaldas H. Skuja käsikiri ka liivi rahvalaule ja teiste rahvaste luuletajate värsse, mis tol ajal olid liivi keelde tõlgitud. Kogule olid lisatud luuletaja Vitauts Ļūdēnsi ja keeleteadlase Marta Rudzīte kirjutatud eessõnad.

"Liivi luule antoloogiat" võib põhjendatult pidada täielikuks liivi luule kogumikuks. See sisaldab tõepoolest kõiki liivi keeles kirjutatud luuletusi ja luuletõlkeid. Selle väljaandmisega olnuks avaldatud kogu 1982. aastani kirja pandud liivi luule. Kuid sel juhul olnuks kogumikul ainult ajalooline väärtus, seda võinuks kasutada enamjaolt vaid keelenäidete kogumikuna. Käesoleva väljaande aluseks on aastal 1998 Lätis välja antud luulevalimik, mille koostamisel püüti arvesse võtta nii kvaliteeti kui kvantiteeti.

Käesoleva eestikeelse valimiku eesmärgiks on anda ülevaade liivi luulest ning äratada huvi selle vastu. Samuti kui Lätis ilmunud eelkäija, sisaldab see biograafilisi lühiandmeid iga autori kohta ja esindatud autorid on järjestatud kronoloogiliselt sünniaja põhjal, kusjuures on valimikku paigutatud ka luuletusi, mida on liivi keeles kirjutanud autorid, kes ise ei ole liivlased (Lauri Kettunen, Oskar Loorits, Laimons Rudzītis).

Nagu iga rahva puhul, tuleb ka liivi luule algmeid otsida rahvaluulest. Väärib märkimist, et liivi rahvas on üks rikkamaid, kui arvesse võtta rahvaluule mahtu ühe inimese kohta. Juba 1930. aastate alguses teatas suur liivi rahvaluule koguja eestlane Oskar Loorits, et tuhatkonna liivlase olemasolul tuleb iga liivlase kohta kaheksa rahvaluuleüksust. Aja jooksul on see suhtarv kahekordseks, neljakordseks, sajakordseks muutunud. Aga liivi rahvaluule loojaid ei oska keegi nimepidi nimetada.

Selleks, et luule tekiks, peab olema võimalus seda kirja panna, säilitada ja edasi anda. Kirjapanek ei tähenda ainult paberit, sulge ja tinti, vaid selleks on vaja ka kirjaoskust, seega haridust. Nagu teada, pole hariduse omandamine liivi keeles kunagi võimalik olnud. Võib oletada, et esimesed tekstid liivi keeles on kirja pandud juba XVI sajandil — samal ajal kui lätlastel. Liivikeelne kirjandus võis tekkida koos kirjaoskuse ja hariduse arenguga, s.t XVIII—XIX sajandil, aga et luule edeneks, peab see olema üldiselt kättesaadav. Selles mõttes olid liivlased pisut teistsuguses olukorras kui nende naabrid eestlased ja lätlased.

Esimesed teadaolevad liivi haritlased, kes ka esimesed raamatud liivi keelde tõlkisid, olid Jāņ Prints ja tema pojad ning Nikā Polmaņ. Nende tõlgitud Matteuse evangeelium ida- ja läänemurdes ilmus Londonis 1863. aastal. Kahjuks trükiti iga raamatut vaid 250 eksemplari, nii et see oli rohkem mõeldud keelehuvilistele kui tõelistele lugejatele. Esimene raamat liivi keeles, mis tõepoolest liivi lugejateni jõudis, oli seesama Matteuse evangeelium, mis ilmus uustrükina 1880. aastal Peterburis. Seetõttu tuleb just seda aastat pidada liivi kirjanduse arengu alguseks. Koos sellega nihkus edasi ka liivi kultuuri ärkamisaeg, kui võrrelda läti ja eesti ärkamisajaga. Liivlaste esimene ärkamisaeg algas alles 1920. aastal, kui Tartu Ülikooli professor Lauri Kettunen ja tol ajal veel üliõpilane Oskar Loorits korraldasid ekspeditsiooni Kuramaa liivlaste juurde. Nemad panid laviini liikuma, andsid hoogu liivlaste kultuurielule, tegelikult panid aluse liivi kirjakeelele ja hakkasid aktiivselt liivikeelseid raamatuid välja andma. Nende koostatud ja Eestis väljaantud raamatud kujunesid peamisteks liivi kirjanduse arengu edendajateks.

XX sajandi kolmekümnendail aastail sai keskseks liivi kirjanduse väljundiks ajakiri Līvli (Liivlane), mida hakati välja andma 1931. aastal Soomest saadud tehnika abil. Just selles ajakirjas on ilmunud enamik käesolevast raamatust leiduvatest luuletustest. Tänu ajakirjale ja sellele, et oli tekkinud liivi haritlaste uus põlvkond, sündisid liivi luules uued voolud.

Pärast Teist maailmasõda liivi luule kängus. Ei ilmunud enam ei liivikeelseid raamatuid ega liivikeelset ajakirjandust. Liivi luule, samuti nagu liivlased ise, oli osaliselt põranda alla tõrjutud. Need, kes olid hakanud kirjutama 1920.–1930. aastail, jätkasid seda, aga uusi nimesid samahästi kui polnud. Ja needki, kes kirjutasid, tegid seda pigem oma lõbuks. Mõnede autorite töid avaldati aga Eestis. Liivi kirjanduses tervikuna tekkis seisak. Praegu kirjutab liivi keeles mõni üksik, aga on liivi luuletajaid, kes kirjutavad läti keeles.

See raamat on mõeldud nii eesti kui ka vähestele liivi lugejatele. Eesti keeles lugejatele pakub see võimalust tunnetada paralleelset kultuurikõla. Liivi keeles lugejatele annab see aga võimaluse kuulata selle keele meloodiat, tunda ja tajuda, mida liivlane on liivlasele öelnud.