Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Viia-Kadi Raudalainen: Festival Riddu Riđđu koondas saamide ühisväe

31.07.2013

Saamide üks olulisemaid suviseid kultuurisündmusi on saami ja põliskultuuride festival Riddu Riđđu, mida peetakse Põhja-Norras Manndalenis. Festivali nimi tähendab tõlkes väikest rannikutormi.

Üritustesarja algatas 1991. aastal rühm noori, kes esitasid toona üsna provokatiivse küsimuse: "Miks me laseme end norrastada, miks me tunneme häbi oma saami päritolu pärast ega seisa oma identiteedi säilimise eest?" Praegu tegeldakse saami kultuuri taaselustamisega ka ametlikul tasandil, kuid festival on endiselt noortepärane, ohtralt on lastele mõeldud tegevusi ning peredega tulijaile on omaette vaiksem laagripaik.

MTÜ Fenno-Ugria Asutuse ja Looduse Omnibussi ühisreisil võttis reedel, 12. juulil Riddu Riđđut väisanud eestlasi festivalipaigas vastu rõõmus kirevus. Suur osa publikust, nende seas ka paljud noored saamid, olid festivalile saabunud oma kandi rahvarõivastes, kandes uhkeid kuubesid, puna-mustaruudulisi õlarätte, nelinurkseid rahvarõivamütse, ülespoole upitava nina ja tuttidega saapaid.

Festivali filmiprogramm ja seminarid leidsid aset kultuurikeskuse raamatukogus, kontserdid aga saami püstkodadest lavvu’dest ümbritsetud vabaõhualal. Esialgu tundus publikut olevat hõredavõitu, kuid väike arvutamine näitab, et kui saamide rahvaarvuks on erinevaid kriteeriume aluseks võttes 55 000–100 000 ning kui festivalil on publikut mõni tuhat inimest, siis külastab seda tegelikult pea iga kümnes elujõuline saam ja seega on saamide seisukohalt tegu meie laulupeo mõõtu üritusega.

Noorte suurim iidol paistis olevat Rootsi diskotäht Lovisa Negga, kes laulis küll põhiliselt rootsi keeles. Kui kontserdi lõpus kõlas ka temalt luulesaami keeles laul äsja ilmunud singlilt "Miha yes gievrra", ei hoidnud lava ees karglevad rahvarõivais noored endi vaimustust tagasi. Kisast ja aplausist võis järeldada, et ka Lovisa üleskutse hoida oma esiisade keelt ja pärimust läks enamikule noorele kontserdipublikust korda. Oma rahvusliku avalduse esitas ta kodumurdes.

Festival ei keskendu mitte ainult saamidele, vaid põlisrahvastele laiemalt, sestap olid programmis ka näiteks legendaarse Kanada cree-indiaanlasest lauljatari ja põlisrahvaste õiguste eest võitleja Buffy Sainte-Marie, ainu pärimusmuusikakollektiivi Oki ja Uus-Meremaa jazz-solisti Iva Lamkumi kontserdid, kellest eestlastel õnnestus vaid viimati mainitu sütitavat laulu kuulda.

Õhtu meeleolukaimaks kujunes aga ikkagi saami joigaja Ánte Mihkkal Joavku etteaste, milles oli kaastegev kogu pere. Kuigi saamide traditsioonilises pärimuskultuuris tantsudel erilist kohta ei ole, haarasid esinejad lõpuks kogu publiku hoogsasse tantsuringi.

Suurt põnevust pakkus saami traditsioonilist käsitööd tutvustav laat, kus võis kohata erinevatelt saami aladelt pärinevaid käsitöömeistreid. Mitu korda ümber istudes, nii busside kui ka lennukitega olid kohale tulnud ka koolasaamid Lujavri (Lovozero) kandist.

Laadalt võis soetada kõike, mis jahedas kliimas tundus reisivarustusest puudu jäävat – eri alade traditsioonilisi ja stiliseeritud mütse, kuubi, saapaid, põhjapõdranahast kotte, mõnusaid villaseid kampsuneid, kuivatatud põdraliha, pussnugadest, tuppedest ja ehetest rääkimata.

Sisulise programmi toimumispaigaks olid lava kõrvale sisse seatud lavvu’d. Neis korraldati ka väiksemaid kontserte, jutuvestmis- ja lasteprogramme, luulekavasid ja õpitubasid. Ühe telgi oli sisustanud Tromsø riigiarhiiv ning seal eksponeeritud dokumentide ja fotokaustade abil võis tutvuda nii paikkondliku kui ka kitsamalt sugu- ja perekondliku ajalooga. Seintel oli stendiväljapanek Riddu Riđđu festivali üle kahekümne aastasest tegevusest.

Põhjapõdrakasvatamise, Barentsi mere koostöö, keeleõppe ja joiutöötubade kõrval oli selle aasta olulisimaks teemaks keel ja selle säilimine. Neist probleemidest ei soovinud saamid kõnelda vaid endi kogemuse põhjalt, vaid katsusid leida lahendusi kahekõnes eri maailmanurkadest pärit külalistega.

Peakülaliseks olid ainud, kelle ÜRO valis tänavuseks põlisrahvaks. Jaapani Hokkaido saarelt pärit ainude lähiajalookogemust iseloomustab saamidega sarnaselt tugev assimileerimine, nende põliste asualade ja traditsioonilise elatisviisi kadumine. Et põlisrahvad leiavadki kergesti ühise keele, oli aimata ka festivali laagripaigas, kus pulbitses rahvusvaheliselt kirev elu: lavvu’de ees ringiratast ümber lõkete istuvate saamide ringis võis näha külalisi pea kõigilt mandritelt, kõmas trumm, kõlas hõiskeid, kõige erinevamates laadides laulu ja lihtsalt jutuvada.

On üsna selge, et see festivalil jagatud kogemusena kogetud ühisvägi aitab saamidel oma asja eest väljas olla ka argipäeval.