Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Kadi Raudalainen, Jaak Prozes: Reis Looduse Omnibussiga Vadja-, Isuri- ja Ingerimaale

01.09.2014

21.–24. augustini sai teoks juba kuues Fenno-Ugria Asutuse ja Looduse Omnibussi ühisreis soome-ugri rahvaste juurde. Soome lahe aasta puhul olid seekordsel reisil huviorbiidis meie lähimad keelesugulased ja naabrid – vadjalased, isurid ja ingerisoomlased.

Isurid ja vadjalased olid kevadel saatnud Eestisse murelikke pöördumisi, et Laugasuu (Ust-Luga) sadama laiendamine ja selle lähedale ehitatavad tööstusettevõtted seavad ohtu põlisrahvaste tuleviku. Tahtsime reisiga pöörata tähelepanu meie lähimatele ja pea kõige väiksematele hõimurahvastele. Viimase, 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli Venemaal isureid alles vaid 266 ja vadjalasi 64.

Tutvumisretk sai alguse juba Kingissepas, kus tutvusime maakonnamuuseumi läänemeresoome rahvaste ekspositsiooniga. Sealsamas tervitasid meid ka kohaliku  kultuuriosakonna töötajad ja meie kohapealne reisijuht Dima Harakka. Dima on kohaliku isuri seltsi aktivist, kes lööb kaasa mitmes kohalikus folkloorirühmas. Ilma temata poleks meie reis teoks saanudki.

Peale põgusat tutvumist läänemeresoome rahvaste vana kaubakoha Jami või Jamburgiga  (praegu Kingissepp) asusime teele Euroopa suurimate sadamate hulka pürgiva Laugasuu sadama poole. Tee oli uhke, ehitus käis ilma Euroopa Liidu toetuseta ja arvukate võõrtööliste abil, keda siin-seal ka märgata oli. Esimese peatuse tegime Pilola-Pihlala (Pillovo) Püha Jumalaemale pühitsetud allikal. Ööbimiskohta isuri külla Viistinasse (Vistino) aga esimese katsega reisida ei õnnestunudki, kuna mõned kilomeetrid enne küla pidasid meie reisigrupi kinni piirivalvurid.

Selgus, et piiritsoonis viibimise lubatähele ei olnud kohalikel vastuvõtjatel hoolimata ponnistustest õnnestunud viimast allkirja kätte saada ning nii meil vajalikku paberit kontrollijatele ette näidata polnudki. Tuli ots ringi keerata ning Jõgõperäs (Krakolje) asuvasse piirivalvekordonisse ülekuulamisele sõita. Pärast tunde kestnud seletuskirjade täitmist, sõrmejälgede andmist ning fotode tegemist lubati rühm siiski öömajale ning reis võis jätkuda. Siit ka soovitus tulevikuks, et piiritsooni sõitmisel tuleb vastavad paberid juba kaks kuud varem ette valmistada.

Järgmisel hommikul ootas ees kohtumine Tartu ülikooli õppejõu, vadja keele suurepärase asjatundja Heinike Heinsooga, kes juba aastaid vadjalastele suviti kodukeele elustamiseks keelelaagreid korraldab. Heinike viis reisiseltskonna kurssi vadjalaste ajaloo, asualade ja keele praeguse olukorraga, mis ei ole sugugi kiita. Keele kõnelejaid on alles vaid üksikuid, Heinsoo andmeil vaid kümmekond.

Heinike Heinsoo juhendamisel tegime ka jalgsiretke läbi Jõgõperä, Liivtšülä (Peski) ja Luutsa (Luuditsa, Lužitsõ) külade, kus õnnestus mõnede inimestega pisut vadja keeli juttu puhuda. Meeldejäävaimad olid kohtumised Zinaida Saveljevaga Jõgõperä külast ja Paša Kartašovaga Liivtšülast. Zinaida on meie tuntud saksofonisti Lembit Saarsalu sugulane. Vadjakeelne tervitus "Üvvää päivää!" oli külades aga üsnagi levinud ja kui vene keele oskust varjata, tuli ka kohalikel külameestel mõningaid vadjakeelseid väljendeid peidust välja.

Pärast lõunat oli piirkonna vadja päritolu rahvas kokku kogunenud Luutsa külla tuttuude palkidest muuseumihoonesse. Selle oli sadam püstitanud kohalikele sadamaehitusega seotud ebameeldivuste korvamiseks. Paraku oli töö lõpetamata, puudusid muuseumihoone jaoks vajalikud lukud ja inventariseerimisruumid ning kogu hoone ülalpidamiskulud on antud valla kanda, kel selleks raha napib. Nii ongi jäänud kogu vadja muuseumiga seotud tegevus vaid kohaliku seltsi ja selle ühe eestvedaja Marina Iljina õlule. Muuseumis pakuti eesti külalistele vadjapäraselt keedetud hõrku kalasuppi ning maitsvaid pirukaid ja Heinikese õpilased võtsid üles vadja rahvalaulu koka kiitmisest.

Õhtuks jõudsime Viistinasse, kus tutvusime kohapealse isuri muuseumiga ja isurite folklooriansambel Šoikkulan Laulut andis meie auks väikse kontserdi. Päev lõppes sõiduga läbi Oja (Rutšji) küla Soikkola Kirkonmäele. Teel oli auk augus kinni, selle on ära lõhkunud sadamaehitusel kasutatavad raskeveokid. Raske uskuda, et veel kümmekond aastat tagasi oli see sile asfalttee. Teega on seotud ka kohalike protestiaktsioonid, üheks viimaseks piisaks karikas sai see, kui kihutava raskeveoki eest kõrvale hoida püüdvas matuserongkäigus kukkus ümber kirst kadunukesega.

Kirkonmäel seisid vanasti luteri ja õigeusu kirikud lähestikku, praegu on alles varemetes õigeusu kirik, mida on asutud taastama  ning kus on ka juba jumalateenistusi peetud. Mäelt avaneb imeilus vaade kogu Soikkola poolsaarele. Need reisiseltsilised, kes vaevusid ette võtma viiekilomeetrilise jalgsiretke läbi Mäk´küla tagasi Viistinasse, said osa ehedast külamaastikust ning iidsest kalmistukultuurist.

Laupäeval tegime ringreisi läbi mitme isuri küla, meeldejäävaimaks kujunes tõus Savimäele (Glinki). Ka sealt kõrgustest saime ümbruskonda imetleda, hästi olid näha Seiskari saared. Keskpäevaks jõudsime Kapriosse (Koporje). Seal asuvad juba 1237. aastal orduvendade poolt ehitama hakatud kindluse varemed ja praegu tegutseb seal muuseum.

Viistina kohvikus ootas meid isuripäraste toitudega (kala ja pirukad) kaetud lõunalaud, pealelõunal külastasime Monasteris ehk Monastõrjokis asuvat väikest eramuuseumi. Muuseum on tõeline pärl ning sealt sai hea ülevaate piirkonna ja kohalike rahvaste kaugemast ja lähemast ajaloost. Hakkajale perenaisele Valetina Babkinale oli muuseumi rajamise idee andnud Tatjana Jefimova – tema rajas Luutsa külla esimese eraalgatusliku vadja muuseumi, mis on aga mitmes tulekahjus hävinud.

Õhtut sisustasid naised kohalike juhendamisel isuri linnu-, kuke- ja hobuseornamente tikkima õppides. Kunst seisnes selles, et tikand pidi jääma mõlemalt poolt täiesti sarnane. Dima Harakkaga läks aga jutt kohanimede peale ja võimalusele külanimesid oma rahvuskeeles viitadele panna. Dima pidas seda ülimalt keeruliseks, kui mitte võimatuks ülesandeks, sest loa saamine Viistina külla isurikeelse tulba püstitamiseks võttis aega kolm aastat. Tulp ongi üks väheseid märke, mis annab märku kohalikest põlisrahvastest.

Reisi viimane päev kujunes ingerisoome päevaks. Kuna ingerisoomlaste rahvuslik identiteet on seotud tugevalt luteri kirikuga, siis külastasime kahte kirikut. Osalesime jumalateenistusel piirkonna ühes suuremas Skuoritsa (Skvoritsõ) kihelkonnakirikus, mille restaureerimiseks ja kodusemaks muutmiseks oli leitud põnev arhitektuuriline lahendus. Õpetaja Pavel Krõlov teenis soome, vene ja eesti keeles ja pidas vajalikuks meid ka jumalateenistusel eraldi tervitada. Meie reisiseltskonna poolt tervitas Taisto Raudalainen, kes oli ühtlasi meie suurepärane reisijuht.

Edasi külastasime Kupanitsa (Gubanitsõ) kirikut, kus meid tervitas ingerisoome kirikutraditsioonide üks olulisemaid taastajaid Arvo Survo. Laulsime talle 60. juubelisünnipäeva puhul sünnipäevalaulu, tema tutvustas meile kirikut, kogudust ning oma töid ja tegemisi.

Lõuna paiku viibisime paar tundi ingerisoomlaste ja eestlaste kunagises tõmbekeskuses Gattšinas, mille võimsaimaks ehituseks on äsja renoveeritud Orlovi loss ja seda ümbritsev kaunis park. Selle ees asub Venemaa üks vähestest Paul I-le pühendatud mälestusmärkidest. Tutvusime paar tundi linnaga ja tõdesime üllatuseks, et kohalikku Hesburgeri kiirtoidurestorani on heisatud kaunistama ingeri sinikollane rahvuslipp.

Tundega, et kõik pole veel lootusetu, asusime koduteele. Piiri ületamine kulges viperusteta, olgu siin öeldud tänusõnad nii Eesti kui Vene piirivalvele.



Reisiseltskond Gatšinas Paul I ausamba juures