Pärnu mnt 28, Tallinn 10141  Tel +372 644 5119  info at fennougria dot ee

Laenutatavad filmid

Fenno-Ugria Asutusest saab laenutada järgmisi soome-ugri filme:


Kautopilt: filmikamarikeino mäss 

Esimese põhjasaamikeelse filmiga "Rajaleidja" (1987) tähelepanu äratanud ja võõrkeelsele Oscarile kandideerinud saami päritolu Norra režissööri Nils Gaupi uusima saamiteemalise filmi esilinastus oli Tromsø rahvusvahelisel filmifestivalil 2008. aasta jaanuaris.

Film käsitleb saami kogukonna 1852. aasta ülestõusu, mille käigus said surma Kautokeino kaupmees, politseinik ja kaks saami mässulist. Sündmused on kogukonnale nii palju valu tekitanud, et nendest pole siiamaani kõneldud. Samuti on maha vaikitud konflikti põhjused: kiriku, Norra seaduste ja saami traditsioonilise eluviisi kokkusobimatus. Film sündiski selleks, et nendest asjadest lõpuks avalikult rääkida. Režissör Gaupil on ülestõusuga ka isiklik side, sest üks surmatud mässulistest oli ta vanavanavanaema.

Nagu 19. sajandil kombeks, müüsid Kautokeino poepidaja ja kirikuhärra saamidele viina ja hoidsid neid ka sel moel oma mõjuvõimu all. Viinavõlgade tasumiseks nõuti saamidelt põhjapõtru, mis aga olid nende põhiliseks elatusallikaks. Mõistagi ei tahtnud nad oma põtradest loobuda.

Kogukond kainestus Lars Levi Laestadiuse äratusjutluste mõjul. Riiklikule kirikule Laestadius ja tema töö aga ei meeldinud ja saamid sunniti kirikusse. Kõik see kokku – viin, põhjapõtrade saatus ja riigi vaenulik suhtumine saami kogukonna vaimse juhi Laestadiuse tegevusse – viis lõpuks ülestõusuni. Saamide juhid viidi ilma kohtumenetluseta vanglasse ja nende pered ja põhjapõdrad sattusid raskustesse.

Režissöör: Nils Gaup
Käsikiri: Nils Isak Eira ja Nils Gaup
Produtsent: Tove Kløvvik
Kompanii: Rubicon
Muusika: Mari Boine
Osades: Anni-Kristiina Juuso, Nikolaj Coster-Waldau, Mikael Persbrandt, Michael Nyqvist, Nils Gaup, Mikkel Gaup
Keeled: põhjasaami, norra, rootsi, taani
Pikkus: 100 min
Norra, Rootsi, Taani 2008
 

Punane jää 

Handi kirjaniku Jeremei Aipini romaani "Jumalaema verisel lumel" põhjal Venemaal Jugra-filmis valminud mängufilm "Punane jää. Jugra hantide saaga" kõneleb hantide ja metsaneenetsite vastuhakust nõukogude korra vastu, mis ajaloos on tuntud kui Kazõmi sõda.

Film põhineb reaalsetel sündmustel ja räägib Kazõmi jõe hantide ülestõusust 1930. aastatel. Film algab enne 1917. aasta revolutsiooni hantide pulmaga, abielluvad kohaliku vaimuliku tütar Vera ja handi noormees Andrei. Tüdruku tegelik armastatu Ilja aga lahkub külast.

1930. aastateks on Iljast saanud kogenud komandör. Ilja pöördub kodukohta tagasi, juhtides punaarmeelaste salka. Külas on samal ajal loodud põhjapõdrakasvatajate brigaad, mille komandöriks on Tšuhnovski. Vera mees on saanud karuga võideldes surma, Vera on jäänud kahe lapsega üksi. Ilja ja Vera vahel tärkab taas armastus.

Samal ajal käsib keskus aktiviseerida klassivõitlust šamaanide ja vanade uskumuste vastu. Tšuhnovski koos oma poolehoidjatega hävitab hantide pühamu, selle käigus saab mitu punaarmeelast surma.

Hantide kannatuste karikasse on langenud viimane piisk. Nad on nõukogude võimu 17 aastat talunud, nüüd ehitavad nad kindluse ja tõusevad üles, et vabastada oma maa punastest ja elada oma tavade ja kommete kohaselt, oma maiste ja taevaste jumalannadega.

Režissöör: Oleg Fessenko
Operaator: Arunas Braznauskas
Kunstnik: Eduard Oganesjan
Osades: Aleksander Lõmarev, Mihhail Jevlanov, Marina Aleksandrova, Darja Moroz jt
Keeled: vene, handi
Pikkus: 1 t 40 min
Venemaa 2010
 

Seitse laulu tundrast

Esimene neenetsikeelne mängufilm kõneleb Siberi põlisrahvaste traagilistest saatustest. Film koosneb seitsmest loost, igaühel neist on oma peategelased, teemad ja ka omamoodi suhe Obi idakalda ja Jamali neenetsite ajalooga.

Need liigutavad lood on filmi autor Anastasia Lapsui kirjutanud oma elukogemuse põhjalt – neist inimestest, kes ümbritsesid teda lapsepõlves, oma perest ja külast. Samad inimesed esinevad filmis näitlejatena, tegelikult nad ei näitlegi, vaid esitavad igale neenetsile väga tuttavaid ja läbielatud lugusid kui iseendi omi.

Režissöörid: Markku Lehmuskallio, Anastasia Lapsui
Stsenaarium: Anastasia Lapsui
Osades: Gennadi Puiko, Sergei Zabenin, Jevgeni Hudi, Vitalina Hudi, Lidia Okotetto, Anatoli Hudi, Ivan Japtik, Igor Hudi, Janina Serotetto, Tajuda Hudi
Operaator: Johannes Lehmuskallio
Produtsent: Tuula Söderberg
Tootja: Jörn Donner Productions Oy (Soome)
Pikkus: 1 tund 30 minutit
Keeled: tundraneenetsi, vene
Mustvalge
2000


Juri Vella maailm

Dokumentaalfilm räägib metsaneenetsi ühiskonnategelasest ja kirjanikust Juri Vellast, mehest, kes vastukaaluks pealetungivale "tsivilisatsioonile" on loonud oma maailma. 10 aastat tagasi läks ta külast ära taigasse põhjapõdrakasvatajaks. Ta rajas paarikümne hektari suurusele maa-alale suve- ja talvelaagrist koosneva põhjapõdrakasvatuskompleksi, kuhu kolisid elama ka tema kaks tütart peredega.

Tegemist pole lihtsa karjakasvatustaluga, vaid omaette väikese maailmaga, mis peab sealsetele elanikele pakkuma kaitset Siberi põlisrahvaid varitsevate ohtude eest, milledeks on ühelt poolt alkoholi põhjustatud degenereerumine ja teiselt poolt traditsioonilistele elatusaladele vaenulik Vene riigi ekstensiivne majanduspoliitika. Et säästa oma lapselapsi külas valitsevate sotsiaalsete ja psüühiliste probleemide eest, on ta oma talvelaagrisse rajanud kooli, kus viit last õpetavad kaks ukraina päritolu õpetajannat.

Lisaks põdrakasvatusele ja ühiskondlikule tööle Handi-Mansi autonoomse ringkonna erapõdrakasvatajate liidu esimehena on ta loonud Varjogani vabaõhumuuseumi, etnograafilise ja põhiliselt enda salvestatud videoarhiivi hantide ja metsaneenetsite elust.
Kriitik Andres Laasik kirjutas Eesti Päevalehes (13.02.2003): "Tõsielufilm Juri Vella maailm räägib midagi olulist. Lugu mehest, kes naaseb põhja-põdrakasvatuse ja tundraelu juurde, õpetab ellujäämist iseendana."

Filmi tutvustus SURI leheküljel

Stsenarist, režissöör, operaator, helioperaator ja produtsent Liivo Niglas
Valmimisaasta 2003
Dokumentaalfilm 58 min
Vene ja neenetsi keeles
Filmist on koopiad ingliskeelsete, venekeelsete, prantsuskeelsete ja eestikeelsete subtiitritega
DVD


Pesa

2014. aastal valminud udmurdikeelse täispika mängufilmi peategelased on tänapäeva Udmurdimaa noored ja vanad. Film kõneleb pealinna siirdunud noorte udmurtide valikutest kiire edu ning traditsioonide ja emakeele vahel.

Peategelane on noormees Gajan Agbajev (mängib Maksim Knjazev), kes on otsustanud jätta ülikooliõpingud Peterburi ülikoolis vähemalt ajutiselt pooleli ning saabub suveks vanematekoju Udmurdimaa pealinna Ižkarisse. Noormees püüab oma eluga ise hakkama saada. Tema enese- ja armastuseotsingute käigus jõuame koos filmiga koguni Ižkari ööklubisse.

Ungarlaste, soomlaste ja eestlaste järel arvukuselt neljanda soome-ugri rahva (udmurte on ametlikel andmetel umbes pool miljonit) tänapäevaelu filmipeegeldus on kindlasti kaunis eksootiline vaatepilt.

Režissöörid: Sergei Nagovitsõn ja Konstantin Ložkin
Stsenaarium:
Darali Leli
Osades: Maksim Knjazev, Nikita Moissejev, Natalja Aleksejeva, Ivan Plotnikov, Nadežda Nagovitsõna
Pikkus: 1 tund 16 minutit
2014

 

Maasikad-muulukad

Gondõrgurti külast pärit Maksim on armunud udmurdi lauljatari Viktoria Jadõgarovasse, kelle laule ta raadiost kuulnud on. Lõpuks kohtab ta linnaklubis ka lauljat ennast, kuid kaotab kohe lootuse tutvust sobitada, sest Iževski kaunitari viib ära vinge välismaa autoga noormees. Maksim satub depressiooni ja lähedased otsustavad teda aidata. Nad pöörduvad Viktoria produtsendi poole ja kutsuvad staari külasse esinema. Sealt hakkavadki sündmused hargnema.

Romantiline noortekomöödia on esimene udmurdikeelne mängufilm, enne seda on Udmurdimaal tehtud vaid kaks täispikka venekeelset mängufilmi. Tagasihoidliku eelarvega film on tehtud poolakate ning entusiastide abiga ja mõeldud näitamiseks udmurdi külades.

Režissöör: Petr Palgan
Operaator: Dominik Palgan
Stsenaarium: Darali Leli
Osades: Konstantin Nikitin, Lena Frolova, Irina Krestjaninova, Leonid Gussev, Galina Volkova, Juri Jeroškin, Roman Boltatšev, Sergei Nagovitsõn
Pikkus: 1 tund 35 minutit
2011


Elavana maetud

Filmi algmaterjal on üles võetud kunagises kloostrikülas D´azarvis (Jašozero) 2005. aasta juulis. Dokumentaalset käsitlust raamib Põhja-Venemaal laialt tuntud muistend "endamatjate tšuudide" kohta. Seda on vepslased kõnelnud paiguti ka iseendi kohta. Feliks Oinasele toetudes võiks legendi algupära pidada ka õigeuskliku impeeriumi koloniaaltegevuse õigustuseks "vaimupimedate paganate" hävitamisele.

D´azarvi viimane päriselanik Maria Anissimova meenutab kompromissitu ausameelsusega 1920. ja 1930. aastatel toimunud ulatuslikku topoklasmi (kohaliku kultuuriruumi kahjustamist) ja sellele järgnenud etnotsiidi (rahvahävingut). Oma jõuliselt eetiliste hoiakute ning pärimussidusa maailmavaatega osutub Maria paikkondliku mälu suurepäraseks hoidjaks. Maria ema oli vepslane Vehrutšeist ja isa pooleldi venelane Kušlegast (vepsa Kus’selga). Maria pagižeb vepsa keelt tönkamisi, sest paar-kolm aastakümmet selle vaegkasutust on muutnud kõnelemise vaevaliseks.

Siin laante rüpes elunevad aga ka järve-, sauna-, maja- ja metshaldjad ja käivad kalmulised. Kui saunas, laudas või järve ääres põhjendamatult käratseda või tülitseda, siis võib see kaasa tuua haldjarahva kättemaksu – keegi kas upub, eksib, lõpeb mõni loom või mõni maja hävib kahjutules. Üle kõige pelgab Maria aga äikseilma. Siis katab ta kinni aknad ja peeglid ning peidab ära terariistad.

Maria argiellu kuuluvad ka pühakud – Neitsi Maarja, Nikolai Imetegija ning kohalik kaitsepühak Iona Jašozerski. Kahjuks oli need esiemade poolt pärandatud hinnalised puule maalitud ikoonid temalt äsja röövinud jõuk munkadena esinenud vargaid. Maria on intensiivne unenägija ja -tõlgendaja. Pärast oma mehe lahkumist nägi ta abikaasat unes pea kõigil neljakümnel ööl. Kadunuke liigub kuue nädala vältel veel oma endistel radadel – kalavetel, õuel ja isegi kodutares. Maria on näinud ka mitmeid endeunesid – muu seas sellest, kuidas küla jääb kunagi täiesti inimtühjaks.

Filmi lõpetab rituaalne itkemine ning lahkunu mälestamine D´azarvi uuemal külakalmistul, kuhu filmi peategelane mattis hiljuti mehe. Tegelikkuses kestis esitus üle poole tunni, ent filmi jõudis pingestatud ja sugestiivsetest itkulauludest vaid kolme minuti jagu valitud lõike.

Filmi autorid: Madis Arukask ja Taisto Kalevi Raudalainen
Režissöör: Maarika Lauri
ETV 2006
DVD
 

Päikeselapsed

Päikeselapsed on oma autorite sõnul uurimusfilm udmurdi identiteedist ehk audiovisuaalselt dokumenteeritud sotsiokultuuriline pilt udmurtidest.

Tallinna Ülikooli doktorant Anne-Liis Peterson (Ruussaar) ja Müncheni Ülikooli doktorant Kristel Kaljund intervjueerisid 2001. ja 2002. aastal Venemaal Udmurdi vabariigis elavaid udmurte. Võttekohad olid Ižkar, Kez, Izgurt ja Kuzebajevo.

Küsitlustest pidi selguma, kuidas tajuvad udmurdid oma identiteeti. Samuti selgub filmist, millises suhtes on udmurdi ja vene identiteet ning kuidas nad koos toimivad. Udmurdid kõnelevad ka oma kultuuri hetkeolukorrast, udmurtide mainest ja muust sarnasest.
Küsitletute hulgas oli nii tavalisi maainimesi kui ka haritlasi ja ärimehi. Meilgi tuntud udmurdi šamaan-kunstniku Juri Kutšõrani intervjuule lisaks näidatakse katkendit ta performance’ist.

Autorid kirjutavad: "Soome-ugri väikerahvaste liikmetel Vene Föderatsioonis on välja kujunenud kahene etniline identiteet, milles soomeugriline rahvuslik identiteet on vene identiteediga läbi põimunud. Sellise identiteedi kujunemine on tingitud rahvusliku intelligentsi vähesusest, emakeelse kooli puudumisest ning väikerahvaste vähestest õigustest. Ainult oma rahvusliku identiteedi omamine oleks piirav element inimlikul tasandil: samaaegselt venelane olles saab tunda ennast täisväärtusliku kodanikuna ning kasutada enam võimalusi, kuivõrd Venemaal pole ei majandus ega demokraatia just heal järjel. Kahese etnilise identiteedi omamine pole iseenesest veel ohtlik. Küll aga on udmurdi identiteedi puudumine ohuks udmurdi rahva tulevikule."

Soome-ugri permi keelerühma kuuluvaid udmurte on umbes 750 000, udmurdi keelt emakeelena kõneleb neist 70%.

Filmi tutvustus

Nikodemus Film 2002
Autorid: Liis Ruussaar, Kristel Kaljund
Udmurdi keeles eestikeelsete subtiitritega
DVD 34 min
 

Permikomi sügis

Eesti Rahva Muuseumi välja antud Indrek Jäätsi dokumentaalfilm "Permikomi sügis" on esimene film, mida ERM tiražeerib. Etnograafilise ainese ja argielu salvestamisel filmilindile on ERMis pikaajalised traditsioonid. Filme hakati muuseumis tegema 1960. aastatel ERMi tollase direktori Aleksei Petersoni initsiatiivil. Kuigi filme on aastate jooksul tehtud palju, on "Permikomi sügis" esimene, mida ERM levitab.

ERMi teaduri Indrek Jäätsi film räägib etnilisest identiteedist, assimileerumisest ja rahvuspoliitikast tänapäeva Venemaal ühe soome-ugri rahva näitel. Permikomidest tehtud filmi "Permikomi sügis" võtted toimusid 2008. aasta septembris Venemaal Permi krais Permikomi ringkonnas – peamiselt selle pealinnas Kudõmkaris ning lähikonna külades. Intervjuude ja argielustseenide kaudu dokumenteerib film praegust majanduslikku ja kultuurilist olukorda permikomide asualal, mis kuulub Venemaa Euroopa-osa vaeseimate piirkondade hulka. Uuritakse, mida tähendab olla permikomi tänapäeva Venemaal.

Autor: Indrek Jääts
Režissöör ja operaator: Maido Selgmäe
Produtsent: Pille Runnel
Tootja: ERM 2009
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hõimurahvaste Programm
DVD on kolmkeelne (eesti, vene, inglise) 57 min.
 

Vahtsõ ilma veere pääl

Film räägib Venemaa ja Eesti piirialal elavast setu rahvast ja selle rahva kultuurist. Filmi aluseks on aastatel 2001–2004 ETV-le toodetud dokumentaalfilmide sari "Veere pääl", mida filmiti nii Eestis kui ka piiri taga Petserimaal.

Vaata filmi Youtube'ist

Käsikiri: Silvia Karro, Peeter Brambat
Režissöör: Peeter Brambat
DVD 55 min
 

Suguvõsa

Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme? Nii sõnastas soome-ugri rahavaste päritolu, oleviku ja tuleviku mõistatuse Lennart Meri. Sama võivad täna endalt küsida 23 miljonit soome-ugri keeli kõnelevat inimest tohutul Euraasia mandril. Film räägib soome-ugri keelte olukorrast ja probleemidest.

Käsikiri: Mart Meri, Mart Rannut
Režissöör: Mart Taevere
DVD 28 min

 

 

Aleksei Aleksejevi filmid maridest

Eestis elav mari filmimees Aleksei Aleksejev on loonud mitmeid dokumentaalfilme. 2003. aastal asutas ta mittetulundusühingu Etnomeedia, mille eesmärk on tutvustada soome-ugri rahvaste etnograafiat, folkloori, antropoloogiat ja teisi rahvuskultuuri valdkondi. Tema tegevus aitab kaasa soome-ugri hõimurahvaste kultuuri tundmaõppimisele ning Eesti kultuurimaastiku rikastamisele.


Mari rahva pulmad

Filmi "Mari rahva pulmad" kohta ütleb Aleksei Aleksejev ise järgmist: "Mari pulm ei ole tänaseni kaotanud oma eripära. Mari vanasõna ütleb: "Nii nagu sa pulmi pead, nii sa ka elad!" Seepärast tavatsetakse pulmi pidada nii, nagu seda on tehtud põlvest põlve. Osa maride pulmakombeid on saanud oma traditsioonilise aluse loodususust.

Pulmad algasid alati reedel, sest see päev on maridel püha päev. Kui mõnes külas on pulmad tulemas, siis kogu küla ootab ning teeb ettevalmistusi. Naised panevad selga rahvariided, mis on iseenesest keeruline ja sakraalne toiming, millega kaitstakse ennast kurja silma eest. Igaüks toob pulmalauale ka oma söögi ja joogi. Pulmas on igaühele ette nähtud mingi kohustus. Pulmad viib läbi pulmavanem, tavaliselt on see peigmehe vend.

Väga suur tähendus on pulmatantsudel, usutakse, et kui keegi eksib mõne tantsu tantsimisel, võib ta noorpaarile õnnetuse kaela tuua. Pulm kestab kaks-kolm päeva, iga päev on seotud ühe kindla tseremooniaga.

Vaata filmi Youtube'ist

Režissöör: Aleksei Aleksejev
DVD 28 min
 

Püha mägi

Film "Püha mägi" näitab, et mari paganausk pole kaotanud oma esialgset kuju. Paljud palved on säilinud ja elavad edasi tänapäevalgi. Iga nelja aasta tagant korraldab mari rahvas Vjatka jõel Tšumbõlati mäe juures paganausu palvetamise. Legend räägib, et mägi kannab niisugust nime mari vanema Tšumbõlati auks. Pärast surma maeti ta sellesse kohta ja nüüd puhkab siin tema hing.

Tšumbõlati palvet nimetatakse ka mäe esivanema kummardamiseks ja sellepärast on see mägi püha. Arvatakse, et taevani tõusev mägi on lähemal peajumalale Kugu Jumole. Palvuse valmistab ette paganausu õpetaja kart, ta valmistub selleks kogu eelneva aasta. Püha mäe juurde tullakse palvetama tervete perekondade ja küladega. Sellel päeval Tšumbõlati mäe juurde kogunevatel inimestel on kaasas rahvustoidud.

Kindlaksmääratud kohas süüdatakse lõke, kart loeb palve ning palub jumalaid: valget suurt jumalat, tuulte jumalat, viha ja välgu jumalat ning maaema, et nad hoiaksid looduslikud hädad viljapõldudest eemal ja aitaksid kasvatada rikkaliku saagi. Nad toovad ohvriks härgi, lambaid ja hanesid. Alamateks loomadeks loetakse kanu ja kukkesid ja seepärast ei ole nad ohverdamiseks kõlbulikud.

Suur palvetamine kestab kaks või kolm päeva ja sinna sõidavad kokku marid erinevatest regioonidest. Kultusriitusi võib läbi viia ainult kindlatel nädalapäevadel: esmaspäeval, neljapäeval, reedel ja pühapäeval. Palvetamist läbi viia on lubatud noore kuu ajal või täiskuu ajal. Ükskõik millise palve eesmärk ei ole ainult inimeste kokku kutsumine ja nende eest palvete lugemine, vaid iga uskliku südames õilsate tunnete – vastastikuse mõistmise, kaastunde ja halastuse – äratamine.

Vaata filmi Youtube'ist

Režissöör: Aleksei Aleksejev
DVD 28 min
 

Laulupidu Marimaal

Film näitab, kuidas marid hakkasid eestlaste eeskujul 2003. aastast alates laulupidusid korraldama. Näeb nii laulupidu kui ka selle ettevalmistamist, rahvariiete õmblemist, arutlusi rahvuskultuuri püsimise teemadel. Laulupidu peetakse iga aasta 12. juunil enne heinateoeelset lillede päeva.

Kui niidumarisid peetakse tantsurahvaks, siis Volga vastaskaldal elavad mäemarid on laulurahvas. Seepärast ongi laulupidusid korraldatud nende juures, kohale tullakse aga kogu Marimaalt.

Filmist Eesti Päevalehes

Vaata filmi Youtube'ist

Režissöör: Aleksei Aleksejev
DVD 28 min


Hiiepuu vägi

Siia püha puu alla on maetud viimase mari pealiku poja Akpatri hing. Arvatakse, et vähemalt kord elus peab mari tulema püha puu juurde ja tooma ohvrianniks rätiku. Akpatr oli valgustaja ja teejuht. Ta rajas neis paigus esimese mari küla ja temast sai mari usu juht. Eksisteerib legend, mille järgi Akpatri jõu allikakas oli kuldne part, kes ujus meetünnis tema maja põranda all. Akpatri naine avaldas selle saladuse ja Akpatri jõud kadus, varsti ta suri ja maeti hiiepuu alla.

Vaata filmi Youtube'ist

Režissöör Aleksei Aleksejev
DVD 27 min 30 sek

Dokumentaalsaated ingerisoomlastest

Hõimupäevade ajaks laenutatakse Eestisse kahe viimase kümnendi jooksul Soome rahvusringhäälingus YLE ingerisoomlastest tehtud dokumentaalfilmid.

Filmid on soome keeles. Kõiki neid tuleks vaadelda oma kümnendi kontekstis, arvestades ka asjaolu, et nad on suunatud eeskätt Soome vaatajaskonnale. Hõimupäevade ajal tuleb Eestisse filmidega seotud külalisi Soomest, kes jagavad filmide kohta selgitusi.
 

Jää hyvästi, Inkerinmaa (Hüvasti, Ingerimaa). 2012, 56´´
Režissöör Maija Kaipainen, toimetaja Antti Halinen, operaator Ghadi Boustani.

Saatesarjas „Ulkolinja“ (Välisliin) näidatud dokumentaalfilm avab muu hulgas ingerisoomlaste killustatusega kaasnevaid nüüdisaja probleeme. Kui suur roll selles on tagasipöördumispoliitikal? Kellena ingerisoomlased end praegusel ajal tunnevad?


Lumiäidit. Mari
(Lume-emad. Mari). 1999, 30´´
Režissöör Heikki Ellonen.

Saatesarjas „Tosi tarina“ (Tõsilugu) näidatud saade on eeskätt austusavaldus vanema põlve ingerisoome naistele, kes saavad 1999. aasta pakaselisel talvel oma eluga Ingeri südamaal suurepäraselt hakkama. Nad meenutavad oma elukäsituselt ja olemuselt režissöör Heikki Ellonenile tema enda ema. Naiste juttudes korduvad tüüpilised teemad lähiajaloost: evakueerimine Soome 1943. aastal, naasmine Nõukogude Liitu ja eriasumisele saatmine Süda-Venemaale.
 

Kielisukulaisten perinne: Röntyskä (Keelesugulaste pärand: röntüškä). 1987, 30´´
Režissöör Liisa Hovinheimo, operaator Vladimir Verendejev, teksti loeb professor Pertti Virtaranta.

Saatesarjas „Kulttuuriruutu“ (Kultuuriekraan) näidatud saates tutvustatakse Põhja-Ingeri tantsupärimust ja selle taaselustamist 1980ndate algupoolel. Saates kõlavad ehedad röntyskä-laulud, mis inspireerisid helilooja Veljo Tormist looma oma „Ingerimaa õhtuid“. 1987. aastal pälvis telefilm auhinna tolle aja mainekal Moskva festivalil Raduga.


Juuria etsimässä (Juuri otsimas). 2005, 29´´
Režissöör Riikka Takala, toimetaja Ritva Kivelä.

Saatesarjas „Tosi tarina“ (Tõsilugu) näidatud saade käsitleb üht dramaatilist perekonnalugu. Soomlane Simo Salo on saanud hiljaaegu teada viiskümmend aastat salajas hoitud tõsiasja, et ta on päritolult ingerisoomlane ja tal on Eestis õde ja vend.


Hävitettyjen kirkkojen kansa
(Hävitatud kirikute rahvas). 1988, 30´´
Režissöör Heikki Ellonen, toimetaja Matti Kaukinen.

Saatesarjas „Kirkonmäellä“ (Kirikumäel) näidatud dokumentaalfilm kõneleb 1978. aastal Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike poolt Peterburi lähedal asuvas Puškini linnas pühitsetud ingerisoome evangeelse luterliku koguduse sünniloost ja selle liikmete argielust.